Metsniku laps Koit naeris hommikuti. Ju see siis oli tema aeg, nagu nimigi seda ütleb.

Seekord naeris ta mulle ühte lugu rääkides. Sellest, mis teda heinaajal keset päeva naerma oli ajanud.

Üleval heinamaalagedal niitis hommikuse nimega laps heina. Traktori järele oli käänud köiejupp nagu saba lohisema jäänud. See inimlik hooletus meelitas kohale hiireviu. Hiireviu tuiskas lennult köiejupi otsas olevat sõlme lennult haarama. Ta proovis mitu korda, kuid saak jäigi lõpuks saamata. See Koidu naerma ajaski. Peale loo ärarääkimist sai naerjaid juba kaks tükki.

Looduse üle saab harva naerda ja seda võimalust meile lugu köiejuppi tabada püüdnud röövlinnust andiski. Me naersime ja naersime ja tegime seda natuke ju ka endi üle. Sedagi tuleb ju elus ja looduses vahel ette.

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!