Minu Tallinna-elu juurde on ikka kuulunud sagedased käigud loomaaeda ja alati on seal palju aega läinud jääkarude puuri juures, kirjutab Elle-Mari Talivee Rohelisest Väravast.

Jääkaru Franz oli küllap üks neist loomadest, keda kõik loomaaia külastajad teadsid. Franz on nüüd kahjuks surnud ja loodusmuuseumis, loomaaias võib vaadata emakaru Vaidat ja Franzu ja Vaida poega Fridat. Franz oli toodud vabast loodusest, Põhja-Jäämerest Franz Josephi maalt ja teda vaadates kujutasin alati ette, kuidas ta tundnuks ennast oma sünnimaal - suur ja vaba olemisega, nagu ta oli.

Jääkarudest räägitakse viimasel ajal enamasti kui kliimapõgenikest. Suuri valgeid põhjamaa loomi, kellel jalatallad erinevalt pruunist mõmmikust karvased ja kes hüljest jahtides vähemalt põhjarahvaste muinasjuttudes musta nina käpaga katavad, ähvardab jalgealusest ilmajäämine. Jaht jääl ei saa toimuda, kui pole jääd. Lisaks soovib see hiigelelukas rahu ega taha elada autoparklas prügikasti taga, nagu tema pruunid suguvennad olude sunnil teha võivad. Mööda paakjää servi arktilises üksinduses hülgeid varitseda, emakarul paar prisket poega sabas, on see, mida jääkaru tahab. Aga näiteks Kanada Arktikas on mõnes piirkonnas temperatuur 3-4 ºC tõusnud, see on põhjustanud jää sulamist ja muutnud ka jääkarude toiduotsingud raskemaks.

Üheks osaks karude kaitsmisel on nende käitumise ja teekondade jälgimine. Selleks varustatakse loomad satelliitjälgimissüsteemiga ehk pannakse kaela kraed, mis karu asukohast teadust annavad. Krae panemisel kaalutakse ja mõõdetakse karu üle ning hinnatakse tema tervislikku seisukorda. Krae abil saadakse teada, kas karud on rohkem ühe koha peal või liiguvad palju, kuidas nende käitumine erineb neil aastail, kui on vähem jääd ning kui palju nad peavad rändama, et endal ja poegadel kõhtu täis saada.

Kanada WWF on aasta otsa jälginud kuut emast poegadega jääkaru Hudsoni lahe piirkonnas. Jääkarude kodulehelt (http://polarbears.wwf.ca) saab lehe külastaja muide ise kaardil jälgida, kuhu karude tee viib ja kui pikad on nende rännakud toidu otsinguil.
Jääkarusid kraestab ka Norra uurimisrühm Svalbardi saarestikus ja Barentsi mere ääres. Jääkarude kõndimisi Svalbardi saarestikus võib vaadelda Google Earth´i abil siit.

Seal kannavad kraesid teiste hulgas näiteks 12-aastane jääkaru Flo, kes kaalub 173 kg ja on 210 cm pikk. Tal on kaks aastast karupoega sabas ja ta sai krae kaela 29. märtsil 2007. Praegu asub ta Hornsundis Lõuna-Teravmägedel. Teda on mitu korda kinni püütud ja tema teekondade jälgimine on näidanud, et tegemist on kohaliku Hornsundi karuga. Sel talvel on ta heas vormis ning karupojad on samuti prisked (piiga kaalub 78 kg, poiss 90 kg). Esimese kohtumise ajal aastal 2003 oli tal samuti kaasas karupoeg, kes on nüüd täiskasvanud.

Kraed kannab ka 9-aastane emakaru Amala, kes on 206 cm pikk ja 145 kg raske. Temalgi on kaks karupoega kaasas ja kaelus pandi talle 1. aprillil 2007. Tema asub Mohnbuktas Ida-Teravmägedel ja püüti esmakordselt kinni 2002, kui oli kaheaastane. Amalat on nähtud ka põhja pool, ent vähemalt kevadeti on ta alati viibinud Teravmägede idarannikul. Tema nimesaamise lugu on samuti põnev: selle sai ta Canoni korraldatud jääkarudele nime panemise konkursil, seda hääldatakse ah-MAL-ah ja see tähendab araabia keeles lootust.

Emakaru Bouba Le Blanc (N23831) on aga viieaastane, 205 cm pikk ja kaalub 154 kg. Kraed kannab ta 2007. aasta kevadest ning liigub praegu Raudfjordenis Loode-Teravmägedel. Ilmselt leiab ta sel aastal omale paarilise ja veedab talve koopas.

Nii Flo kui Bouba Le Blanci, lisaks veel mitme kraega jääkaru portreefotod on siin: www.panda.org 

Arusaadavail põhjustel on nad fotodel sügavas unes.

Siit aga võib täpsemalt aru saada, kuidas jääkarud kraed saavad ja miks nad fotodel nii unised on

Metsseakaamera on taas tööle hakanud. Jääkarusid kahjuks päris näost näkku ei näe, aga nende jälgimine paralleelselt metssigadega Google Earthi ja kujutlusvõime abiga on minu meelest väga sobiv talvine tegevus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta