Kakkudel ja ka minul on terane pilk. Me paneme teineteise tegemisi tähele ja seda juba pikki aastaid. Kakk on lind, kes tunneb ennast hästi pimeduses ja hämaruses. Öötundidel on tal parim jahiaeg püüdmaks hiiri, kui neid vaid püüda on.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 20. oktoober 2014
Minu sõprus videvikutundidega sai hoogu juurde, kui õhtuhämaruses kakke nägin. Vahel nägin neid lendamas ja vahel istumas, näiteks, kopliposti otsas. Hoolitsemas selle eest, et kõht täna õhtul tühjaks ei jääks.
Päeval pidavat nad magama, kas puuõõnes, tihedas kuusevõras või mõne inimhoone pööningul. Nii pidavat olema, aga ei ole mitte alati. Nii ültes mulle minu mõistus, kui ükskord esimest korda kakku päeval tegutsemas nägin.
See kodukakk oli koplis jahil juba mitu tundi enne videvikku ja hommikul lõpetas oma püügi alles kümne ajal. Terav pilk ja terav mõistus on minu ammused saatjad.
Vaid nendega koos saan ilmas hakkama ja loodetavasti ka kunagi natuke targemaks. Kehvadel hiireaastatel on kakke rohkem näha valgel ajal hiirtejahil kui headel hiireaastatel. Ilmselgelt kehval aastal ei saa kakk öise jahiga oma kõhtu hiirtest täis ja peab hiirejahti ka päevavalgel.
Nii kinnitasid minu terav pilk ja mõistus üheskoos, kui ma kakkude elu vaadeldes ka kakkude hingeelu tundma õppisin. Hilisemad käigud siia ja sinna kinnitavad minu tõdemust, sest nälja aegadel ja aastatel on kakud tõesti liikumas ka valge ajal.
Juuli, 2000.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
