Kiiretempolises ja inimkeskses ühiskonnas unustame sageli paljude loomaliikide nagu meie veealuste sugulaste kalade märkimisväärsed võimed. Olen veetnud aastaid, uurides kalade sisemist elu. Olen avastanud, et alahindame neid vapustavalt mitmekesiseid veeselgroolisi, sealhulgas silmatorkavaid betta kalu ehk Siiami tapluskalu, keda tihtipeale kohtleme lemmikloomakauplustes pelgalt kui nipsasjakesi.

Meie endi valearusaam oma üleolekust võimaldab meil mööda vaadata loomadest, kes tunduvad meile võõrad. Olles arenenud põhimõtteliselt erinevas keskkonnas kui õhku hingavad selgroogsed, näevad kalad välja ja funktsioneerivad meist teisiti, vähemalt pealtnäha. Nemad ei saa hingata õhku ja meie ei saa hingata vees. Justkui oleksime erinevatelt planeetidelt. Nende silmad töötavad küll kuue lihase abil nagu meilgi, kuid kalad ei pilguta ega näiliselt liigutagi neid. (Loomulikult pole silmalauge silmade niisutamiseks vaja, kui nad on alati vees.)

Ent lähemalt uurides ilmneb, et välimus võib olla petlik. Teadlased ei ole mitte ainult murdnud pahatahtliku müüdi, et kalad ei tunne valu, vaid nüüd teame ka, et kalad on tähendusrikast elu elavad tundlikud olendid.

Vaatame näiteks harilikke sanitarkalu. Nad toituvad parasiitidest, surnud nahast, vetikaist ja muust meie jaoks ebaisuäratavast, mida nad leiavad nn klient-kaladelt, kes tulevad oma järjekordsele spaa-hoolitsusele. Rohkelt uuritud ja keeruline sümbioos hõlmab endas episoodilist mälu, vaatajaist sõltuvat käitumist (nn publikuefekt), arvepidamist, häbiväärset omakasupüüdlikkust, petmist ja makjavellismi. Vaid paar nädalat tagasi avaldasid rahvusvahelised teadlased uue uuringu, mis näitas, et harilikud sanitarkalad tunnevad end peeglisse vaadates ära, mida oli varem täheldatud vaid käputäie suurte loomade puhul.

Sellest järeldub, et kala ei ole siin maailmas pelgalt müümiseks, vaatamiseks ja söömiseks. Sealhulgas värvilised akvaariumikalad, keda müüakse väikestes anumates ja reklaamitakse kui sisustuselementi, millega ruumi värvilisemaks muuta.

Mul on hea meel näha, et bettade väärkohtlemise vastu on astunud välja kaastundlikud inimesed üle maailma. Loomakaitseorganisatsioon PETA ja mitmed teised heasüdamlikud inimesed on korraldanud meeleavaldusi bettade müügi vastu lemmikloomakauplustes ning hiljuti algatati suurte jaemüüjate, sh Ameerika hiiglase Petco vastu uus hagi, mis kutsus neid üles lõpetama kalade eluks mittesobivate väikeste akvaariumide müümine.

Tai on tunnustanud betta kalu, nimetades nad riigi veeloomaks. Ent parim viis nende austamiseks oleks nende müümise ja ostmise lõpetamine.

Kanada kauplustes - nagu näiteks Pet Value ja PetSmart - on need kenad kalad plastikanumais, kus neil on vaevu piisavalt vett, et ümber pöörata, rääkimata siis ujumisest. Nende õnnetu elu on vastuolus sellega, mis neil oleks oma loomulikus keskkonnas Aasias, kus bettad elavad riisipõldude, tiikide ja aeglaselt voolavate ojade madalates vetes. Minimaalselt tuleks vangistatud bettasid varustada vähemalt rohke veega. Vaatamata väitele, et nad peaksid elama omaette, võivad nad õigetes tingimustes rõõmsalt elada ka koos teiste kaladega.

Sotsiaalses keskkonnas on piirangud ja viisakus isegi kõige karmimate loomade puhul loomulikult olemas. Väljaspool kunstlikku vangistust töötavad isased bettad koos ega ründa üksteist. Ent akvaariumis puudub nõrgematel isenditel võimalus pingete maandamiseks end olukorrast kõrvaldada.

Bettadel on tegelikult erakordne vaimne võime, mis aitab neil vältida ohtlikke võitlusi. ISPA ülikooli instituudi uuringute põhjal jälgivad isased betta kalad teiste isaste käitumist konfliktides ja näitavad võitjatele suuremat austust kui kaotajatele.

Isased bettad on ka tähelepanelikud lapsevanemad. Nad ehitavad oma vastsetele pesad ja valvavad neid kuni koorumiseni. Ohu korral tekitab isa laine, mida tunnetavad maimud, kes seejärel ujuvad tema juurde ning peidavad end tema suu sisemusse.

Üldiselt öeldes on kalad saavutanud nii mõndagi: nad teevad plaane, märkavad, mäletavad, kosivad, mängivad, kasvatavad järglasi, leiavad innovaatilisi lahendusi, manipuleerivad, teevad koostööd, žestikuleerivad, peavad arvet, näitavad eelistusi, loovad suhteid, elavad kultuurset elu, langevad optiliste illusioonide ohvriks, kasutavad tööriistu, õpivad vaadeldes ja moodustavad peas kaarte.

Olen veendunud, et kalad ei vääri vähem austust ja moraalset tuge kui nende kuulsamad selgroogsed nõod - imetajad ja linnud.

Kui kala käsitletakse inventarina - asjadena, mida varustatakse, virnastatakse, hinnastatakse ja maha laaditakse, siis nad kannatavad. Kliendid, kes satuvad kauplusesse ja ostavad impulsiivselt betta, võivad arvata, et see intelligentne kala vajab vähe hoolt. Loomapoodide kodulehtedel reklaamitakse neid keerulisi olendeid kui kergesti hooldatavaid ning kui suurepäraseid dekoratiivseid lisandeid igale lauale lastetoas või eluruumis. Selle tulemusena on paljud otsekohe väärkoheldud.

Paljud maailma hädad nii minevikus kui ka praegu - rassism, terrorism, sõda, seksism, kliimasoojenemine, liigirassism - põhinevad seletamatul arusaamal, et üks grupp (loomulikult enda oma) on parem kui teised. Kuskil ei ole see ilmsem kui meie suhtumises teistesse loomadesse. Kui me vaid mõistaksime, et ühelgi isendil ei ole sõnaõigust, kas nad on sündinud lamantiini, nahkhiire, savilinnu või betta kalana ning neil kõigil on võrdne soov elada vabaduses.


Alates kevadest toob loomade eestkoste organisatsioon MTÜ Loomus esmakordselt Eesti loomakaitses põhjalikumalt esile kalade heaolu küsimuse. Loomuse uue kampaania “Armas Kala” eesmärk on lähemalt tutvustada kalu kui tundevõimelisi ja intelligentseid loomi ning vaadelda neid põnevaid vee-elanikke värske nurga alt. Vaata lisa.