Hiireviu kullikorvis oligi tõsiasi. Võtsin ta sealt välja ja panin seljakotti. Metsavahiõues pandi viunooruk puust kanapuuri. Miks just nii tehti, seda ei osanud keegi täpsemalt öelda

Ei metsavahile ega tema pruunisilmsele naisele ka mitte. Viu konutas seal endamisi ja metsavahinaine pani talle puuri suure räime.

Ja tunnike hiljem oli kala kadunud viu kõhtu. Pungil kõht rääkis oma vaikivas keeles viu enda eest. Õhtul sai viu vabaks lastud ja enne seda linnurõngas talle jalga pandud.

Hiireviu ja kala  lugu ei saanud pikk. Ometi ma panin selle kirja, sest hiiresöödikust sai kalasöödik ning meie kolmekesi olime selle tummad tunnistajad.

Verandaõhtu kutsus meid enda juurde. Ja üks lugu oligi maailmas jälle juures. Lugu poisist ja viust ja kalast ning metsavahipaarist.

Miks poiss viu kinni püüdis, seda võib ju aimata, sest lugude jahimeheks ta sündinud oli. Tegelikult kinkis selle loo mulle metsavahinaine, kes toast kapist kala tõi ja selle viunoorukile kinkis. 

Neeruti, 1989.


 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks