Üks linnumees vaatab metsas käies ikka rohkem ülespoole. Mina, kes ma Neeruti mägise maastiku lõunaotsas ringi käimas olin, tundsin end kurvavõitu, sest sel suvel aastaseks saav armastus hakkas otsa lõppema ehk lahtuma.

Pilk, mis tavaliselt ikka rohkem ülespoole vaatab jäi metsateele pidama. See tee, mis Laiamäelt põhja poole kulgeb, oli kaetud suurte karu jälgedega. Vihmast märjal teel kerges mudas olid tema suured jäljed hästi näha.

Kadunud armastus ja ka lahkunud linnurõõm ei teinudki mul enam silma märjaks. Suure lombi juures oli karu peatunud ja selgesti oli näha, kuidas see suur loom oli lombist vett joonud.

Või ehk vaatas ta sealt enda peegelpilti? Niimoodi, nagu mina seal tegin, et endas veidi selgust saada. Miks ma metsas ikka ja jälle üksi olen ja miks mu nägu kurvavõitu on keset rõõmsat suve.

Edasi ma karujälgedes enam ei läinud. Suure lombi kaldalt keerasin tagasi, sest olin näinud nii ennast veepeeglist kui leidnud ühe karuloo. Ja peale lõppenud armupalavikku oli saanud minust jälle üks tavaline linnumees ja lugude korjaja.

Laiamäel, 2000.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta