Eestlase aastalõpu pühade  traditsiooni üheks oluliseks osaks on seapraad ja verivorstid, harvem ka linnuliha  peolaual. Kas sööjad aga teavad, kust see pärineb ning mil viisil on söödav loom elanud ja surnud?

Ajal, mil see pühade toidutraditsioon alguse sai, sõid pered küünlasäras oma hoole ja armastusega kasvatatud ja naispere pisarate saatel tapetud siga. Tänapäeval kasvatatakse sigu tööstustes, kus need võivad hoolest ja armastustest vaid unistada.

Eesti Loomakaitse Selts kasutas oma jõulukampaanias hüüdlauset "Jõulud on hoolimise kuu. Hoolime koos!" Sellega sooviksime ärgitada inimesi huvi tundma selle vastu, mida nad söövad ja millist tootmisviisi oma ostuvalikuga toetavad. Nii ehk väheneb ka nende sööjate hulk, kes nö kogemata loomade (ja toiduvaliku näol ka iseenda) vastu hoolivust üles ei näita - sest nad lihtsalt ei tea, kuidas intensiivses tootmises loomi peetakse.

Teadmatusele aitab kaasa see, et meediasse jõuavad vaid üksikud põllumajandusloomadega seotud erandlikud sündmused, näiteks lautade põlemine või sigu vedava kaubiku kraavisõit.

Koerapere või  8000 kana?

Võib öelda, et eesti rahvas on lemmikloomakeskne. Seda seisukohta ilmestavad ka oktoobrikuus Loomakaitse Seltsi korraldatud kõige loomasõbralikuma ja loomavaenulikuma teo valimise tulemused.

Kõige loomavaenulikumaks teoks valis 59% hääletanutest ehk 881 inimest  perekond Arumäe poolt oma koera ja tema kutsikate hooletusse jätmise. 36% ehk 542 inimest leidis, et kõige loomavaenulikum tegu oli loomaarst Jaan Väätsa omavoliline koerte hukkamine. Ning kõigest 5% ehk vaid 78 inimest leidis, et see tiitel tuleks anda Mäetaguse Linnufarmis 8000 kana surnuksnäljutamise juhtumile.

Niisiis on üksiku lemmiklooma väärkohtlemine kordi tähtsam kui 8000 kana näljasurm. Tundub, et ühiskonnas ei väärtustata ühesuguselt lemmiklooma ja toidu saamise eesmärgil kasvatatava looma elu.

2010. aastal pöördus põllumajandusloomadega seotud teemal Loomakaitse Seltsi poole enim rahulolematuid inimesi pärast TV3 saadet "Õhtusöök viiele", kus näidati küüliku nülgimist.

Paraku ei tundnud ükski seltsi poole pöördunud kodanik huvi selle vastu, kas küülik kiiresti ja efektiivselt tapeti või pidi ta piinlema. Seega ei olnud televaatajate pahameele põhjuseks mitte küüliku tapmine, vaid selle näitamine. Küsiksin nüüd kõigilt lihasööjatelt: kui te sööta liha, siis miks on teil nii suur hirm näha, kuidas see teie toidulauale jõuab?

Kui nüüd lugeja arvab, et tegu on järjekordse taimetoitlasest loomaõiguslase kirjutatud artikliga, siis olgu mainitud, et artikli autor ei ole ei üht ega teist. Olen hoopis otsustanud teadliku toitumise kasuks – ma valin, milliseid tootjaid oma oma ostuga toetan - nimelt neid, kes on loomade kasvatamisel ja tapmisel taganud loomade heaolu.

Kahjuks ei ole neid tootjaid üldse nii palju, kui esmapilgul tunduda võib. Juba ammu ei ole enamus kanade, sigade ja veiste elu selline, nagu mäletame oma vanaemade-vanaisade ajast. Romantiline ettekujutus murul siblivast kanast kehtib tänapäeval vaid üksikute (mahe)tootjate puhul.

Elu paberilehest väiksemal pinnal

Intensiivses (suur)tootmises, kus soovitakse saada võimalikult väikeste kulutustega maksimaalne tulu, elavad kanad tingimustes, mida olukorda mitte tundev inimene ei suuda ettegi kujutada.

Kas te näiteks teadsite, et ühel ruutmeetril peetakse 21 kana, kes kaaluvad 2kg (tavaline kanade tapakaal), mis teeb 476 cm² ehk vähem kui üks A4-lehekülg kana kohta? Et enamus neist kannatab iga päev valu ja ei pruugi jõuda sööda ja veeni? Et emis peab enne poegimist ja kogu põrsaste imetamise ajal olema sulus, kus ta mahub ainult püsti tõusma ja lamama, kuigi tal on enne poegimist tugev instinkt ehitada pesa? Või et põrsastel lõigatakse ilma tuimestuseta sabade otsad, kärbitakse lõikehambaid ja kultpõrsad ka kastreeritakse? Ja see pole kaugeltki kõik.

Selleks, et saada õiget pilti masstootmisest, tuleks mõnda farmi külastada, kuid tarbija on üldjuhul oodatud vaid nende tootjate juurde, kel midagi häbeneda pole. On ka mõistetav, miks suurtootja pole külalistest huvitatud – sellega kaasneb risk, et tarbija ei soovi enam nende toodangut osta. Paraku on aga tihti ka tarbijad need, kes ei soovi end toiduks kasvatatavate loomade eluga kurssi viia. Sest nii on lihtsam, saab südamerahuga ja järele mõtlemata liha osta.

Võiksime ju öelda, et mis meil sellest, et loomi sellistes tingimustes peetakse. Loomadel pole ju tundeid ega emotsioone. Kes aga on loomadega rohkem kokku puutunud või kellel on kodus lemmikloom, ei kahtle selles, et loomadel on emotsioonid ning et nad on võimelised tundma valu ja stressi. See aga, et ka kanadel ja sigadel võivad olla tunded, on miskipärast arusaamatu.

Seega soovitab Loomakaitse Selts mitte osta lihatooteid, mis pärinevad intensiivsest (suur)tootmisest, sest nii kiidate  heaks selle, kuidas intensiivses tootmises loomi peetakse ehk sisuliselt nõustute sellega, et loomadele võib kannatusi põhjustada.

Olge hoolivad ja valige see liha, mille puhul olete kindlad, et loomad ei ole pidanud kannatama. Kuigi loomasõbralike toodete ja tootjate valik ei ole suur, on siiski võimalus loomasõbralikult tarbida ja toituda. Üheks võimaluseks on leida väiketootja või talunik, kelle juures saate ise kohapeal käia. Teiseks võimaluseks on osta maheliha. Maheloomade pidamiseks on kehtestatud rangemad nõuded ka loomade heaolu tagamisele. Seega saate maheliha eelistades lisaks tervislikule toidule ka loomasõbralikuma toidu. Ja miks ka mitte minna äärmustesse ning üllatada pühade ajal oma sõpru ja peret maitsva taimetoiduga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta