Peipsi äärsetes kevadistes metsades olen kolanud harva. Alati on minu sealseid käike saatnud kevad ja toredad inimesed. Metskonnamajas mind teati ja mõned muud uksetagused Kauksi küla peal said ka mulle tuttavamaks. Need mõned harvad käigud tegin kindla eesmärgiga, et oma pilguga üle kontrollida sealseid metsisemänge.

Metsisemehe nimega kõndisin ka niisama ringi, seda just päevalael kui metsistel mänge ei olnud. Aprillipäike ei peletanud päevast igavust minema.

Igavlesin õhtuse mängu ootuses ja otsisin taga mõnda lugu, mida linna kaasa võtta. Ühtegi kirjapanemist väärt lugu külast tol korral ei leidnud, kuigi jäljed viimasel kaduval lumel rääkisid, et mehed on midagi või kedagi palju otsinud.

Pisut tuuline järvepealne oli kalameeste jälgi täis. Minu teekond sinna ei viinud, sest otsisin oma üllatusi puude tagusest metsast.

Kui küla sind taga ei räägi, siis pole sind olemas. Küla lobasuud teadsid rääkida ühest linnumehest, kes hommikupoole ööd toas lambi süütas ja siis lõunani ära oli.

Kõik selle kandi kümmekond metsisemängu said üle vaadatud, kuid mingi eriline, kevadega kaasas käiv lugu jäi ikka miskipärast leidmata. Mitme ukse tagant, mida külastasin, ei osanud ma oodata ühtegi mulle nii vajalikku kevadist lugu.

Ühe ukse tagant sain panni, et õhtul kartuleid praadida. Teise ukse tagant metskonnamaja toavõtmed ja kolmanda tagant leidsin metsniku enda terekäe. Tol heatahtlikul mehel oli näo järgi palju lugusid hinge taga.

Viimasel õhtusel kohtumisel küsis ta, et mida kõike ma nägin ja kuulsin selle nädala jooksul. Vastuseks oli poisilik vaikus, seda mehelt, kes on alati omad lood metsast kaasa toonud. Metsnikul hakkas lõpuks minust ilmselt kahju ja et mind mitte lasta kurvalt ära minna, rääkiski mulle ühe kevadhõngulise loo.

Peipsi põhjarannikult kulgeb tee Vasknarvani välja. Kusagil seal Kauksi ja Remniku vahel kasvab vaevu kolmkümmend meetrit teest vana ja päevinäinud suur kuusk. Ja selle all olevat ühel talvel maganud talveund suur karu.

Jutt omapärasest isakarust levis mööda küla ja peagi viis tee pealt külainimeste sissetallatud rada otse kuuse juurde, kuniks metsaott ise paistma hakkas. Kui karu oli nähtud, keerati ots tagasi.

Metsniku kaheteistkümne aastane poeg tahtis ka karu näha. Metsnik võttis poja peale kooli autosse ja peatas auto tuttavas kohas. Kui poiss oli mõned sammud astunud kuuse poole ja karust veel midagi näha polnud, keeras ta korraga otsa ringi ja ütles: „Isa, ma nägin karu juba ära. Läheme nüüd koju tagasi. „

Sain sellest loost targemaks ja nüüd oli mul ka üks lugu kaasa võtta. See aastaid kaasas kantud lugu rääkis haruldasest karu talvituspaigast ning ühest mehepojast. See poiss meenutas mind, kes soovis meheks saada. Tol korral koos isaga tal see ei õnnestunud.

26. aprill, 1993. Kauksi.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta