Kuigi keskkonnahoidlikud riigihanked säästavad lisaks loodusvaradele ja elukeskkonnale ka maksumaksjate raha, ei ole nende kasutamine Eestis veel kohustuslik – eelmisel aastal arvestati keskkonnahoiu põhimõtetega vaid napi kolmandiku hangete puhul.

Kuid mida keskkonnahoidlik riigihange üldse tähendab ja miks seda vaja on? Keskkonnahoidlik riigihange -ka roheline, keskkonnasõbralik, ökoloogiline hange; inglise keeles green/environmental procurement - tähendab lihtsalt öeldes minimaalse keskkonnamõjuga toodete või teenuste valikut.

Keskkonnahoidlike hangete põhieesmärk on vähendada teenuste ja toodete keskkonnamõju nii nende valmistamisel, kasutamisel kui ka kasutusest kõrvaldamisel – see tähendab kogu toote või teenuse olelusringi jooksul. Nii on võimalik vähendada riske inimese tervisele ja ümbritsevale keskkonnale.

Eesti riigihangete seaduses on kirjas, et võimaluse korral peab hankija eelistama keskkonnasäästlikke lahendusi. Sellega antakse riigile võimalus hanget korraldades lisaks kvaliteedile, hinnale, tehnilisele väärtusele ning esteetilistele ja funktsionaalsetele omadustele arvestada ka keskkonda mõjutavaid omadusi ning nõuda pakkujatelt näiteks keskkonnajuhtimissüsteemi või ökomärgise olemasolu.

Keskkonnanõudeid on Eestis hanketingimustesse pannud seni siiski pigem eraettevõtted – näiteks nõutakse allhankijalt mõnikord vanade seadmete või pakendite tagasivõtmiskohustust või keskkonnajuhtimisstandardi olemasolu. Kuigi keskkonnanõudeid arvestab ka avalik sektor, ei ole seda keskkonnaministeeriumi hinnangul seni tehtud piisavalt süstemaatiliselt.

Kas riigihanked mõjutavad loodust?

Rohelise riigihanke uudsus seisneb selles, et see on suunatud avaliku sektori tarbimisele, mida seni ei ole peetud eriti looduskeskkonda mõjutavaks. Arvud räägivad siiski teist keelt: Eesti valitsemissektori poolt ostetavate toodete ja teenuste maht tõusis vahemikus 2006-2009 pidevalt ja moodustas 2009. aastal 22% SKPst, kuid hakkas siis tugevate eelarvepiirandute tõttu langema. Kahanemist täheldati ka eelmisel aastal, kuid edaspidi on oodata taas kasvu. Riigihangete puhul on enamasti tegu IT-vahendite, ehitushangete, tekstiilide, toiduainete, puhastusteenuste, elektri, paberi, transpordi, aga ka muude teenuste ja kaupadega.

Kuna riigihangetest suure osa moodustavad ehitushanked – näiteks 2009. aastal ehitas riik kaheksa miljardi krooni ehk umbes 500 miljoni euro eest – siis leiab keskkonnaministeerium, et tegelikult mõjutatakse keskkonda märkimisväärses ulatuses. Ilmselt on just ehituses võimalik saavutada suurimat kokkuhoidu, nõudes näiteks energiasäästu saavutamist.

On välja arvutatud, et tavahoonete puhul moodustavad kasutamisfaasis tehtud kulutused kuni 85% kogu kuludest (nii investeeringud kui ka hilisemad jooksvad kulud kokku), millest omakorda lõviosa moodustavad kulud energiale. Hoonete energiatõhususse panustamine tõstab küll algset investeeringut, kuid edaspidised jooksvad kulud on oluliselt madalamad. Sama kehtib ka muude kaupade ja teenuste puhul, mille kasutamine vajab energiat. Energiasääst tähendab aga enamasti ka keskkonnasäästu.

Euroopa säästaks tohutult

Euroopa mastaabis on mõju veelgi märgatavam. Keskkonnaministeeriumi andmetel kulutab Euroopa avalik sektor ühes aastas kaupadele ja teenustele kokku üle 1800 miljardi euro, mis moodustab 14–16 protsenti Euroopa riikide SKP-st. Seega mõjutavad avaliku sektori tarbimisotsused oluliselt kaupade ja teenuste turgu ning avaldavad mõju keskkonnale, põhjustades kasvuhoonegaaside teket, saastumist, elurikkuse vähenemist ja loodusvarade ammendumist.

Euroopa Komisjoni kaasabil valminud uurimisprojektis RELIEF, milles uuriti roheliste riigihangete keskkonnatulusid, hinnatakse nende hangete mõju väga suureks. Projekti resolutsioonis tuuakse näiteks välja, et kui kõik ametivõimud kogu Euroopa Liidus nõuaksid energiasäästlikumaid arvuteid ning see tooks kaasa ka kogu turu liikumise samas suunas, hoitaks selle tulemusena ära 830 000 tonni süsihappegaasi (CO2) teke.

Veelgi kõnekam on nn tualetiefekt: kui kõik Euroopa ametiasutused otsustaksid oma hoonetes säästlike tualettide ja kraanide kasuks, vähendaks see vee tarbimist 200 miljoni tonni võrra, mis on 0,6 protsenti Euroopa Liidu kodumajapidamiste kogutarbimisest.

Näiteid keskkonnahoidlike riigihangete rakendamise kasulikkusest võiks tuua veel mitmeid. Olulisim on aga avaliku sektori ja selle kaudu kogu ühiskonna mõtlemise „rohelisemaks“ muutmine ning keskkonnasäästlike tehniliste lahenduste kasutamise ja arendamise propageerimine. Avaliku sektori „rohelisemad“ tarbimissoovid mõjutavad ka erasektorit keskkonnatehnoloogiaid rakendama ning keskkonnahoidlikke tooteid/teenuseid pakkuma. Seega muutuks kogu turg keskkonnahoidlikumaks.

Mida toob tulevik?

Kuigi  kõige enam avaldavad keskkonnale mõju jätkuvalt tootmis- ja teenindusettevõtted oma ressursikasutuse, heitmete ja looduskeskkonna muutminega ning tavatarbijad oma tarbimisharjumustega, on keskkonnahoidlik riigihange siiski hea moodus, kuidas kogu ühiskonna mõju keskkonnale vähendada.

Praegu on keskkonnanõuete lisamine hankeprotsessi Eestis pelgalt soovituslik, kuid lähiaastatel võib see teatud riigiasutustele kindlate tooterühmade osas saada kohustuslikuks. Millal see täpselt juhtub ning milline saab olema mõju majandusele ja looduskeskkonnale, näeme juba tulevikus.

 

Allikad: