Vanad mehed armastavad tavaliselt palju rääkida. See vanahärra, keda kutsuti Muraka Kaarliks, tegi ka kohe oma jutuotsa lahti kui mind nägi.

Nii sündis minu poolt esimene kirjapandud looke, mis pärineb kellegilt teiselt. See vanamees nimelt elas oma üksildast elu. Meele lahutuseks oli kalal käimine või lõõtspilli mängimine.

Kalal käis Kaarel ka talvel, järvejääl. Kord varakevadel läks ta järjekordselt kalaõnne proovima, pamp seljas ja jääpuur kaasas. Kui pool tunnikest ühe augu juures passides möödus, oli kevadine jää nii palju allapoole vajunud, et vesi jää peal astujale üle kummikuserva kippus.

Kaarel vahetas püügikohta, puuris uues kohas uue augu jäässe ja jätkas kalastamist. Uues kohas sai ta jälle pool tunnikest olla, kuni jälle vee kogunemise tõttu kohta vahetama pidi. Ja nii terve päev otsa vahetas ta aina püügikohta.

Et kevadine jää pehme on, nii elus kui looduses, seda tunda saanud vähesed, vaid need, kes ise kevadisel jääl käinud. Mina sain selle teadmise vanamehe käest. Et sulav järvejää niipalju vajuda võib ja ikkagi mitte katki minna.

Igast tutvusest ei sünni suurt sõprust ja seda ei sündinud ka minu ja Kaarli vahel. Meie lühikese suhtluse märgiks jääb siis see räägitud lugu kevadisest pehmest jääst.

Neeruti, 1983.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta