Ameerika Ühendriikide Sea Education Association’i uuringu andmetel pole Põhja-Atlandi subtroopilisse ringhoovussse koguneva plastikusaare pindala viimase 22 aasta jooksul suurenenud. Et maailma plastiku kogutoodang on alates 1976. aastast viiekordselt kasvanud, ning ära visatava plastiku koguhulk Ühendriikides suurenenud neljakordselt, siis on alust arvata, et ka Atlandi ookeani „prügisaarde“ on plastikut juurde kogunenud, kuid pindalalist muutust pole justkui märgata. Kuhu Atlandi ookeani sattunud plastik kaob? Täpset vastust sellele küsimusele pole veel leitud, kuid mõned variandid on aimatavad.

Ookean on prügi täis

Vaikse ookeani „prügisaar“ on teadlaste ning meedia huviorbiidis olnud juba mõnda aega, Põhja-Atlandi hoovustesüsteemis hulpivat plastikumassi on aga siiani uuritud vähem.

Kõige kõrgem on plastikutükkide sisaldus Põhja-Atlandi subtroopilises ringvoolus, kuna hoovused kannavad hulpiva plastiku sinna kokku.

Alates 1986. aastast on Atlandi ookeanist ning Kariibi merest planktoniproove kogunud teadlased täheldanud, et üle 60% proovidest sisaldab plastikutükke, mis on tavaliselt vaid mõne millimeetrise läbimõõduga.

Halvasti lagunevad plastikesemed võivad ookeanis kauem kui aastakümneid vastu pidada. Lõpuks aga lagundavad päikesevalgus ning lainetus needki väikesteks tükkideks. Nagu aeg on näidanud, mõjub selline lagunemine mere elusloodusele kahjulikult.

Miks plastikusaar siis ikkagi ei suurene?

Põhjus, miks „plastikusaare“ pindala ei suurene, võib olla selles, et plastikureostus kandub ringvoolust Golfi hoovuse toel välja. Samuti võivad plastikutükid ajapikku neile tekkiva sadestuse tõttu raskemaks muutuda ning uurimisvõrkude haardeulatusest sügavamale vajuda. Kuid on ka võimalik, et osa plastikust on lagunemas nii väikeseks, et 0,3-millimeetrise augusuurusega kogumisfiltrid ei pea seda enam kinni.

Olenemata sellest, kuhu Atlandi ookeani jõudev plastik momendil kaob, on tulevikus ometigi oodata, et plastiku lagunemine jätkub, kuni suuremad tükid taanduvad mikroskoopilisteks tükikesteks või omaette molekulideks. Sellise lagunemise mõju keskkonnale pole aga võimalik ette ennustada.

Kas plastik võib endast mürgist ohtu kujutada?

Uuemate plastikute kohta läbi viidud uuringud on näidanud, et nendes sisalduvad kemikaalid võivad väljendada näiteks selliseid hormoone nagu östrogeen. Lisaks kannab osa plastikutükke ka DDT-jääke.

Siiani peetakse parimaks lahenduseks ookeani sattuva plastiku hulka võimalikult palju piirata. See aga ei vähenda muret mõjude üle, mida on põhjustab juba ookeani sattunud plastik.

Allikad: Cian O'Luanaigh "Mystery of the Atlantic's missing plastic flotsam" NewScientist

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta