Päikeseline suvepäev. Avameri Hiiumaast läänes. Videotehnika paljastab 60 meetri sügavusel merepõhjas sadadel ruutmeetritel laiuvad kummalised kõvad moodustised. Teadlased on üllatunud. Üldiselt mudasest ja pehmest Läänemere põhjast avastatud leid meenutab kangesti eelajaloolisi korallriffe.

Veealused karid
Veealused karid Vilsandi lähedal. Foto: Kaire Kaljurand, TÜ Eesti Mereinstituut

Kas olete kunagi mõelnud, milline näeb välja merebioloogi igapäevaelu? Kuidas jõuavad meieni andmed liikide arvukuse kohta või mille põhjal koostatakse hinnanguid keskkonnaseisundile? Mitmekiireline sonar, allveevideo- ja sukeldumistehnika – kõlab kui salaoperatsioon põnevusfilmist, aga just need on olulised vahendid merebioloogide töös.

Aprillis lõppes Eesti merealasid uurinud projekt NEMA, mis aitas täpsustada merepõhja elupaikade* ja merelindude levikut Eesti majandusvööndis ja territoriaalmeres ning töötas välja metoodikad merepõhja elupaikade, merelindude ja viigerhüljeste seisundi jälgimiseks ehk seireks. Uurisime, kuidas teostatakse mereelustiku uuringuid ja seiret ning miks seda kõike meile ikkagi vaja on.

Karide elupaigatüübi modelleeritud levik Eesti vetes
Karide elupaigatüübi modelleeritud levik Eesti vetes. Kaart: TÜ Eesti Mereinstituut.

Eestile kuuluva mereala kogupindala on 36 260 km², mis on ainult viiendiku võrra väiksem kui meie maismaa pindala (45 339 km²). Samas teame oma maapealsetest elupaikadest ja elustikust märksa rohkem kui sellest, mis peitub merepõhjas. Üheks põhjuseks on kindlasti mereuuringute suurem keerukus ja kulukus võrreldes maismaaga. Merepõhja elupaikade kaardistamisega alustati Eestis alles 2005. aastal ja seni on inventuuridega kaetud vaid umbes kolmandik Eesti merealast. NEMA projektis kaardistasid Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlased 1290 km² merepõhja territoriaalmeres ja 517,5 km² majandusvööndis.

Mereelupaiku on võimalik kaardistada kas lähedalt või kaugelt vaadates. Lähiuuring tähendab, et minnakse laevaga kohapeale, kus kogutakse andmeid merepõhja ja sealse elustiku kohta sukelduja, põhjaammuti või kaugjuhitava video- või fototehnika abil. Lähiuuringu jaamade võrgustik ja igas jaamas tehtavad tegevused pannakse paika juba enne merele minekut – nii on merel vaja vaid järgida planeeritud marsruuti ja teha õigetes kohtades peatusi proovide võtmiseks.

Korallrifilaadsed moodustised Hiiumaa lähistel.
Korallrifilaadsed moodustised Hiiumaa lähistel. Foto: TÜ Eesti Mereinstituut

Põhjaammuti on kopalaadne seadeldis, millega saab pehmest merepõhjast ampsata paraja suutäie. See on vajalik, et koguda andmeid põhjasetetes elavate loomade (karbid, ussid jms) kohta. Põhjaammutiga võetud proovist vaadatakse kõigepealt setete koostist ja iseloomu, seejärel loputatakse proovid veega ja sõelutakse. Sõelale jäänud kraam pannakse kilekotti, millele lisatakse etikett andmetega, kes, kus ja millal on proovi kogunud. Proove säilitatakse sügavkülmas ja analüüsitakse hiljem laboris.

Põhjaammutiga proove võtmas.
Põhjaammutiga proove võtmas. Foto: Merle Kuris

Merepõhjal elavate loomade ja taimede kohta saadakse teavet sukeldujate või kaugjuhitava foto- või videotehnika abil. Sukelduja saab tavalise õhuga sukelduda kuni 40 m sügavusele.

Kui meri on sukeldumiseks liiga sügav, aitab hädast välja kaugjuhitav video- või fototehnika. Eesti Mereinstituudil on laevalt juhitav videorobot, mida saab kasutada kuni 200 m sügavusel. Selle abil avastati ka jutu alguses mainitud korallriffe meenutavad moodustised Hiiumaa lähedalt. Et aga täpsemalt teada saada, millega tegu, oleks vaja võtta moodustistelt proove, mis on suure sügavuse tõttu võimalik ainult tehniliste sukeldujate abil.

Kaugseire puhul salvestatakse eemalt akustiline või optiline signaal, mis kirjeldab merepõhja omadusi. Niimoodi saadakse teavet merepõhja kohta satelliidipiltidelt ja aerofotodelt (optiline kaugseire) või sonari abil (akustiline kaugseire). Kui optiline kaugseire on rakendatav ainult väga madalas vees, siis sonari abil on võimalik merepõhja kohta infot koguda olenemata sügavusest.

Sonar ehk kajalood kasutab helilaineid vahemaa mõõtmiseks objekti ja seadme vahel. Sonariga saab lisaks sügavusele mõõta ka merepõhja omadusi (jälgides, kuidas helilaine sellelt peegeldub, seda läbib või selles sumbub). Merepõhja elustiku ja elupaikade leviku kaardistamiseks on olulised nii sügavusandmed kui ka merepõhja akustilised omadused, mille abil on võimalik tuvastada erinevate merepõhja tüüpide (substraat, suuremõõtmelised taimed ja loomad) levikut. Sonari abil leiti NEMA uuringute käigus Saaremaa lähedalt 30 m sügavuselt ka tundmatu laevavrakk . Muinsuskaitsespetsialistide esialgsel hinnangul võib tegemist olla II Maailmasõja aegse allveelaevaga.

Lähiuuringute ja kaugseire käigus kogutud andmeid kasutatakse koos muude keskkonnaandmetega (nt lainetus, hoovused, soolsus, hapnikusisaldus, temperatuur) modelleerimisel ehk mudeldamisel. Tulemusena saadakse elupaikade ja elustiku levikukaardid. Modelleerimine aitab niisiis ennustada bioloogiliste muutujate levikut kaugseire ja muude keskkonnaandmete alusel ning täita uuritud punktide vahelised andmelüngad. Mida tihedam on proovipunktide/seirejaamade võrgustik, seda täpsemad tulemused saadakse. NEMA projektis koostati modelleerimise abil väärtuslike mereelupaikade kaart ka kogu Eesti majandusvööndi kohta, kuid selle kasutamisel tuleb meeles pidada, et suures osas on see vaid ennustus väheste olemasolevate andmete põhjal.

Sukelduja filmimas.
Sukelduja filmimas. Foto: TÜ Eesti Mereinstituut

Me ei pruugi seda küll endale teadvustada, aga tegelikult sõltub meie hea käekäik Läänemerest ja selle elustikust väga palju. Ja ka vastupidi – meie mõjutame oma tegevusega Läänemerd. Tahame, et meri pakuks meile toitu, energiat, maavarasid, võimalusi kaupade transpordiks ja ka puhkuseks ning vaba aja veetmiseks. Aga miks siis jälgida merepõhja elustiku, avamerel peatuvate lindude või viigerhüljeste seisundit – enamikku neist me ju toiduks ei tarvita? Kuigi inimese jaoks on majanduslikult olulised vaid üksikud liigid, moodustab Läänemeri tervikliku ökosüsteemi, mille kõik osad on omavahel seotud ja mille igal komponendil on oma roll. Läänemerd peetakse ka üheks inimtegevuse poolt ohustatumaks mereks maailmas, kuna selle valgalas elab umbes 90 miljonit inimest. Seetõttu peamegi jälgima mere ökosüsteemi seisundit, et saaksime planeerida oma tegevusi nii, et Läänemeri ikka hea tervise juures püsiks.

NEMA projekt sai võimalikuks tänu Euroopa Majanduspiirkonna toetuste, Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Keskkonnaministeeriumi rahalisele toele. Lisateavet projekti kohta leiab http://nema.bef.ee.

 Videorobot on tööks valmis
Videorobot on tööks valmis.Foto: TÜ Eesti Mereinstituut

*Merepõhja elupaikade all mõeldakse Euroopa Liidus kaitstavaid elupaigatüüpe, mis on loetletud EL loodusdirektiivi I lisas. Eestis leiduvad väärtuslikud merelised elupaigatüübid on karid, liivamadalad, jõgede lehtersuudmed ehk estuaarid, laiad madalad lahed ja abajad ning pagurannad ehk paguveega paljanduvad mudased ja liivased laugmadalikud. Nende elupaigatüüpide puhul on oluline tähtsus elustikul, st karid ei tähenda ainult kivist merepõhja, vaid kogu kooslust koos kõigi seal elavate liikidega – nt põisadru, agarik, söödav rannakarp. Liivamadalate puhul tuleb vaadata koguni merepõhja sisse, sest olulised on mitte ainult merepõhjal elavad, vaid ka pinnasesse kaevunud liigid. Liivamadalad on elupaigaks sellistele liikidele nagu näiteks mändvetikad, merihein jt kõrgemad taimed ning setetes elav balti lamekarp.