Viupesa suures männis lahesopis leidsin kevadel. Tahtsin tema juurde tagasi jõuda kui ühe kevade ja selles peituva saladuse juurde.

Minu vanamehest sõber Ülo Saarleht oli ainuke, kes minu kevadisest hetkest teada sai ja nii sai minejaid kaks, kellest ju mõlemad saladusi otsimas käisid. Mina tegin seda rohkem ja vana mees vähem ja just seepärast võtsingi ta lahkesti endaga ühes.

Mees jäi männi lähedale ootele ja minu alati roniv mina oli peagi üleval pesa juures. Kui vajalikud viupaari toidulaua jäänused olid pesapõhjast kilekotti saanud, tulin alla tagasi ja eemalt hõreda männimetsa alt liikus turjakas metsseakult otse meie poole.

Kaks täismeest vaatasid kuldi tulekut ja siis üksteise silmadesse.

Silmadest leidsid nad natuke üllatust ja ehk pisut hirmugi, kuniks kult lähedale jõudis ja ära keeras ja kadus. Kuldi tulek sai õhtul looks kirjutatud ja muidu elutu ja juba vaikne suvepäev oli leidnud oma jutustuse. Viupesa mere ääres oli selle päeva väikene lugu. Suur mere äärest roostikust tulev metsseakult oli just see suur lugu, mida kaks meest otsima läksid.

Ja suvised otsijad, noor ja vana, leidsid suure kuldi üles üksteise silmadest.

Ihasalu, 1993.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta