Eesti randa loksuv Läänemeri usutakse täna olevat maailma kõige saastunum meri. Selle põhjuseks on nii Läänemere aeglane veevahetus kui ka Läänemere tasakaalu mõjutav inimtegevus.

Olulisemad tegevused Läänemere kaitses on järgnevad:

Merekaitsealad - merekaitsealade loomine on seni looduskaitses olnud tagaplaanil, vaid pool protsenti maailma meredest ja ookeanidest on kaitse all. Eestis peaaegu ei ole veel merelistel eesmärkidel loodud kaitsealasid;

Meretransport - Läänemeri on kuulutatud Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni (IMO) poolt eriti tundlikuks merealaks. Oluline on riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil teadvustada, et meretranspordi ohutuse - sealhulgas ka mereloodusele - tagavad küllaltki lihtsad ja teostatavad meetmed;

Kalandus - vältimaks ülepüüki ja kindlustada järjepidev Läänemere kalavarude säästev majandamine on vaja viia kalapüük kooskõlla kokku lepitud kvootidega ning luua võimalused kaladele edukaks sigimiseks läbi püügi ajalise ja ruumilise korraldamise;

Eutrofeerumine ehk toitainete liiast tulenev kahju - reovete ja põllumajanduses liiaga kasutatud väetiste mere valgumine on merekeskkonnale suureks ohuks. Kui rannas värvub vesirohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, siis sisaldab see massiliselt vetikaid, ka inimestele mürgiseid. Seda nimetatakse ka vee õitsemiseks, mis on hapnikuvaeguse tekkimise kaudu ohtlik teistele meres elutsevatele liikidele. Selle ohu kõrvaldamine eeldab toitainete loodusesse sattumise tugevamat kontrolli;

Toksilised ained - Läänemere ja mere kallastel elavate inimeste tervisele on suureks ohuks mürkkemikaalid.

Loe lisaks:
ELF merekaitse - www.elfond.ee/teemad/meri