Kolmandas linnastumise teemalises artiklis räägib Bioneer urbanistliku vaesuse mõjudest inimeste tervisele ja heaolule.

Kiiresti paisunud linnade vaeste elanike olukord on eriti keeruline tänu sellele, et enamus neist on elavad linnades illegaalselt. Elatakse juhuslikult hangitud materjalist ehitatud hurtsikkülades ehk slummides, kus puuduvad mistahes sanitaarsed rajatised, juurdepääs puhtale veele ning elektrile. Sellistes vaestekvartalites elab maailmas praegusel hetkel ligi miljard inimest. 2005.aastal elas ÜRO hinnangul slummides iga seitsmes inimene maailmas.

Slummide asukad on vastuvõtlikumad paljudele terviseriskidele. Vaestekvartalites on paljud elanikud töötud, seal esineb tihti vägivalda. Paljud elanikud on sunnitud tegema mitteametlikku tööd ning seetõttu puuduvad neil igasugused sotsiaalsed garantiid. Levinud on narkomaania, alkoholism, korruptsioon ja prostitutsioon.

Linnade vaesed on „lõksus“, sest slummide asukohti ei leia linnakaartidel, hurtsikkülade elanikud ei ole oma elupaiga omanikud, nad ei maksa riigile makse ja neil puudub seaduslik juurdepääs avalikkele teenustele. Teise sõnadega vaestekvartalites elab miljard nn „ametlikult olematut“ inimest. Slummid esindavad urbanistlikku vaesust ja ebaõiglust kõige karmimal moel.

Puhas vesi – napp vara

Konflikte erinevate elurajoonide vahel põhjustab üha enam veevarustus. Igal neljandal maailma kodanikul ei ole veele otsest ligipääsu. Samas intensiivpõllundus raiskab vett ja eramajapidamistes ei ole lood teistmoodi.

Üle neljandiku maailma linnaelanikest elab ilma puhta vee ja sanitaartingimusteta. Reostunud veest ja tualettide puudumisest tulenevad haigused on ohtlikud eelkõige lastele. Arengumaade linnade lastest sureb rohkem kui iga kümnes enne viieaastaseks saamist (ülemisel pildil on lapsed India hiigellinna Delhi slummis).

Vesi on paljudele muutunud tulutoovaks äriks – nii mõnedki „veekaupmehed“ ostavad vett ametlikest punktidest ja müüvad slummides palju kallimalt edasi. Vee hind võib ametliku veevõrguveega võrreldes mitmekordseks tõusta.

ÜRO arendusprogrammi UNDP järgi maksavad Jakarta, Manila või Nairobi slummides elavad inimesed vee eest 5–10 korda rohkem kui need, kes elavad linnade rikastes piirkondades – ja rohkem kui näiteks Londoni või New Yorgi elanikud.

Kui slummide elanikele on vesi eluline väärtus, siis kõrgema elatustasemega piirkondades raisatakse vett. Rikaste arvukad kodumasinad kultavad vett järjest enam ja on vähetõenäoline, et keskkonnateadlikkus või kokkuhoidlik mõtteviis seda tendentsi vähendaksid. Eurooplased kulutavad päevas keskmiselt 100-200 liitrit vett, ameeriklased 300-400 liitrit vett ja austraallased keskmiselt 1000 liitrit vett. Seda on liigagi palju. Arengumaade vaesed saavad hakkama paari liitri veega päevas.

Rikutud toit – ainus väljapääs

Vaeste maade linnades kasvatatavaid toidukultuure kastetakse sageli heitveega, mis sisaldab hulganisti erinevaid haigustekitajaid. Paraku ei ole paljudel vaestel elanikel oma saaki millegi muuga niisutada kui heitveega – ilma selleta taimed kuivaksid ja elanikud jääksid nälga.

Kuna slummid on ebaseaduslikud, siis ei jõua sinna avaliku sektori veevõrgu- ja heitveeteenused.

Jäätmed – oht tervisele

Vaestekvartalites on probleemiks ka jäätmed. Kuna tegemist on ebaseaduslike asulatega, siis puudub neil juurdepääs avalikele teenustele.

Sageli vedeleb olmepraht hoonete kõrval koos elanike väljaheidetega. Levinud on ka nn lahtine kanalisatsioon (nt. Indias), kuhu visatakse kõik, mis üle jääb. Avatud kanalisatsioon juhitakse enamasti puhastamata kujul veekogudesse.

Sellised „solgikraavid“ on haigustekitajatele heaks elukohaks ja ohustavad otseselt inimeste tervist.

Mida tehakse olukorra parandamiseks?

Ühiskondlike teenuste puudumise tõttu on slummide elanikud paljudes linnades ise oma elukeskkonda, muuhulgas vee- ja sanitaartingimusi, välja arendama hakanud. Näiteks hakkasid slummielanike ühistud Indias Mumbai ja Pune linnades ise välikäimlaid planeerima, ehitama ja ülevalpidama. Ühistu poolt ülalpeetavaid käimlaid on nüüdseks juba üle 500.

Näiteks muutus Bangladeshis algselt kohalikul tasemel projektist alguse saanud Täieliku sanitaarsuse nimeline kampaania laiaulatuslikuks rahvuslikuks programmiks.

El Paso hurtsikulinnas San Elizarios otsustasid sealsed naised, kellel sai veeametnikest küllalt, ohjad enda kätte haarata ja lasksid oma ühistule isikliku vee- ja jäätmehoolduskeskuse rajada.

Artkli neljas osa ilmub esmaspäevases Bioneeris.
__________________________________________________
Samal teemal:
Bioneer: Maailma linnade pidurdamatu kasv (I osa) ,
Bioneer: Maailma linnade areng (II osa) ,
Bioneer: Unustatud inimesed slummides (III osa),
Bioneer: Keskkonnamõjud (IV osa) ,
Bioneer: Õhusaaste vähendamine linnades (V osa)

Allikad: A. Gresh, J. Radvanyi „Globaliseerumise atlas“, kirjastus Agro, 2007, wikipedia, maailmakool,  i.pbase.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta