Loomulikult kasvanud mets salvestab 60% enam süsinikdioksiidi kui metsaistandus, väidab Austraalias läbi viidud „rohelise süsiniku“ uuring.

Suurimateks süsiniku sidujateks metsas on suured ja vanad puud. Kommertslik metsaraie muudab metsa vanuselist struktuuri nii, et metsa keskmine eluiga on palju väiksem – nooremaid puid on rohkem. Seega, on kommertslikel eesmärkidel kasvatatavas metsas salvestatud süsinikuvaru väiksem, kui see on looduslikes puutumata metsades.

Rohelisest süsinikust räägitakse seoses loomulikult kasvava metsaga. Käibel on veel mõisted pruun süsinik (kommertseesmärkidel kasvatatavates metsades ja istandustes), hall süsinik (fossiilsetes kütustes) ja sinine süsinik (ookeanides).

Austraalia Rahvuslik Ülikooli (ANU- Australian National University) teadlaste meelest on rohelise süsiniku rolli võitluses globaalse kliimasoojenemisega seni alahinnatud.

Rahvusvaheline Kliimamuutuste Komisjon (IPCC - U.N.'s Intergovernmental Panel on Climate Change) ja Kyoto protokoll ei tee metsaistandustel ja loomulikul metsal vahet. Nemad arvestavad keskmist metsaistanduste näitajate põhjal.

IPCC defineerib metsaks alad, kus puud on keskmiselt üle kahe meetri kõrged ja nende kroon katab vähemalt 10%. Kagu-Austraalias on puud üle kümne meetri pikad ja  nende krooni ulatus on 30%.

Aruande põhjal suudavad Kagu-Austraalia metsad siduda 640 tonni süsinikku hektari kohta. IPCC arvestuse järgi suudavad metsad ladustada vaid 217 tonni hektari kohta.

Teadlaste hinnangul on võimalik salvestada 9,3 miljardit tonni süsinikku, kui jätta puutumatuks 14,5 miljonit hektarit eukalüptimetsa Kagu-Austraalias.

18% iga-aastasest globaalsest kasvuhoonegaaside emissioonist on tingitud toimuvast metsaraiest.

Allikad: Reuters, ggpht.com

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta