See lugu juhtus meil kodus, kui ma veel paras kooliplika olin ja Jaanimäel elasime. Mäletan, et meie kassid olid kõik poolmetsikud, keda ei saanud sülle võtta ja kellele polnud võimalik pai teha.

Tubast kassi meil polnud. Ühel heal päeval pakkus naabrinaine meile ilusat musta-valge-kirjut kassipoega. Käisime vaatamas.

Oli teine selline nunnukas kass, ronis kohe sülle ja muudkui nühkis ise pai teha meile. Olime paugupealt temast võlutud. Et seda looma endale saada pidime ema pehmeks rääkima. Meile üllatuseks läks see eriti kergelt ja nii see kiisu meil elama hakkaski.

Kassiga ei olnud muret. Hügeeniga oli tal kõik korras. Oma hädad oskas ta õue ära teha juba. Tuba oli seega puhas ja mida sa veel ihkad.

Isegi meie poisid näitasid kassi vastu üles erilist tähelepanu. Parimad suutäied läksid ikka kassile. Meil käis isegi võistlus, kes kiisu oma sülle saab ja kelle kaissu kass magama tuleb.

Selle viimase vastu oli aga ema. Ta kartis, et võime oma kassi laiaks magada.

Nii läks aeg ja märkamatult kasvas kass suureks. Kuid siis tulid uued mured. Nimelt oli meil kodus magamistoa akna peal suur ämmakeel ehk viigikaktus, mille vastu hakkas meie hiirekuningas kasvades imelikku huvi üles näitama.

Alguses kadusid alumised okkad kuhugi. Siis nägime ühel päeval, kuidas kass neid näris. Miks tal küll oli vaja okkaid närida? Selle peale sai hakata teda akna pealt, kaktuse juurest minema ajama.

Kuid kogu aeg ei jõua ju mingit kassi valvata. Isegi lastel võib muud teha olla

Nii juhtuski, et mõni aeg hiljem avastasime oma kaktusel mingid imelikud hambajäljed umbes viie sentimeetri kõrgusel mullast.

Siis tabasid poisid kiisu teolt. Ta lausa sõi kaktust. Mis teema kassil selle kaktusega oli, me ei saanudki aru. Igal võimalikul juhul proovis ta end akna peale kaktuse juurde sokutada ja seal vaikselt toimetada seni, kuni jälle vahele jäi.

Loom sai sealt minema kupatatud, kuid varsti oli ta ikka kaktuse juures tagasi. See potilill oli nagu magnetiks meie kassile ja nuhtluseks meile endile.

Selline kaktuse trall käis meil päevast päeva, kuni ühel hommikul sai kass kaktusest jagu. Võttis see siis aega, mis ta võttis.

Lill jäi muidugi kukkudes okkaid pidi kardinasse kinni ja meie vaene kardin ei pidanud enam selle raskusele vastu. Kaktus oli suur ja ragina saatel vajus ta ümber.

Seepeale kadus teo sooritaja ise akna pealt nagu tuul ja tormas kööki varjule. Kaktus aga prantsatas kardina ribadega koos põrandale.

Siiamaani olen ma mõelnud, et mis põhjusel see ämmakeel meie kassile nii suureks kiusatuseks oli. Mis ta seda noolis või mida ta sealt sai?

Tegelikult on ämmakeele marjad täiesti söödavad. Seda olen ma lugenud ja tean et neist valmistatakse isegi veini. Aga kas seda on ka lehed ja varred, ma ei tea. Arvan, et mürgine ta järelikult pole, sest kassile ei mõjunud ta kuidagi kahjulikult. Lill oli rikutud ja see tuli välja visata.

Tegelikult oleks ju võinud võsudest uue kaktuste kasvatada, aga kus kohast oleksime teadnud, et  kass ka seda himustama ei hakka.

Rohkem ei mäleta ma sellest loomast suurt midagi. Isegi tema nimi pole mulle meelde jäänud. Arvan, et eks ta mingi Kiisu või Miisu oli. Niisugused lood siis meie kassist ja kaktusest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta