Ungari külas Hortobagys leidsin midagi ürgset. Sellist ürgsust, mida sellel maal veel kolme nädalaga kogenud polnud.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 2. veebruar 2015
Et see kant on säilinud oma ürgsuses, sellest kõneles ka salga noorte talvituvate merikotkaste sealviibimine.
Neid võis juba eemalt asulaservast hoomata. See kiirendas minugi kõndi, et nendeni jõuda. Ootamatult külmast talvest olid häiritud ja üllatunud paljud, nii Ungarlased ise kui mujalt pärinevad tegelased.
Jäävaba Hortobagy jõgi oli täis talvituvaid sinikael-parte. Ju need pardid noored kotkad kohale meelitasid ja põhjustasid nende jõe lähedal talvitumise.
Minu üllatuste matk leidis eest uue üllatuse - noored talvituvad merikotkad. Kui üks neist oli jääl konutamas ja lasi mind vaevu kolmekümne meetri kauguselt rahulikult mööda minna, ilma et oleks ära lennanud.
Ju oli siis kotkas ennast pardilihast täis söönud. Mulle oli nende suursuguste lindude nägemine üllatuseks. Merikotkaid Ungaris kohata ma ei lootnud.
Kolm päeva hiljem, kui Hortobagyst lahkusin, tiirutasid kotkad neljakesi jõe kohal ja kinnitasid mulle minu üllatuse tõepärasust.
Märts, 1996, Hortobagy.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
