Sügiseti on hea korjata tammetõrusid. Juba lapsena läksin septembri saabudes ikka tammede alt tõrusid korjama. Neid leidus nii mõisapargis kui suures koplis.

Talvel on nendega hea pasknääre toita. Tõrude abil saab ka linde kinni püüda, sest tõrud meelitavad neid lõksu. Kellele tõrud veel meeldivad, seda võib teadja hing ju aimata, kuigi kõige suuremaid tõruarmastajaid oma silmaga alati näha ei saa.

Üks suur tamm kasvas keset lohku maapinna lohus. Keegi oli ta just sinna kunagi kasvama pannud. Võibolla keegi Eesti soost mees kuid võis olla, et koguni mõisaparun ise.

Pargis hakkasid puude all tõrud otsa lõppema. Nii läksin pasknääride jaoks neid koplisse koguma. Eemalt paistev sügisene tamm tundus üksikuna. Vähemalt kaugemalt vaadates tundus see mulle nii. Kui lähemale jõudsin ja avanes vaade suure maastikuaugu poole, tõusis maast tosinkond metsseakesikut.

Algul olid nad mõni hetk segaduses, alles minut hiljem jooksis seakari nagu üks mees metsa poole. Metssiga tahab ju sügisel tõrusid süüa. Ja nagu näitas see sügisene päev, siis tahavad nad vahel sealsamas ka täiskõhuga magada.

Minu uneisu ajasid nad oma siia-sinna sebimisega üldse ära. Tamme alla jäid nende magamisasemed ja pea mitte ühtegi tõru. Kõik olid ära söödud. Minu tolleaegne minu enda pikkune sõpruskond ei võtnud juttu unistest metssigadest väga tõsiselt. Nii jäi üle vaid see lugu endaga kaasa kanda ja nüüd siis siia kirja panna.

Neeruti, sügis, 1984.

 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!