Ühe kraavikalda pealne Ungaris oli kaheks ööks ja päevaks minu peatuspaik. Midagi peitus märtsilumes ja - vihmas, sest mõlemat sadas vaheldumisi.

Lumehanges telkmantlis olles olin oma kevadega koos ja ootasin teist. Suur ja kauge kevad oli mulle lähemal kui arvasin. Kahe ööpäevaga sadas mitu korda vihma ja lund ning telkmantel sai veel suuremaks sõbraks kui kevad. Kuna Ungaris oli viimase viiekümne aasta karmim talv, siis kraav oli jääga kaetud ja see ei kavatsenudki veel sulama hakata.

Kaks päeva sõin kuiva toitu ja olin laagris, kevadet kogunes ainult minu südamesse. Lumehangega koos sain targemaks: alati ei lähe plaanitud kevadeotsingud nii nagu vaja. Püsimatu hing! Kui keha on paigal, siis rändab hing ja on jõudnud ehk juba mägedesse.

Kraavi kohal lendas võõramaine kormoran. Seejärel kuivatas ta kusagil oma tiibu ja mõtles tagasi nähtud püsimatule kevadeotsijale. Kalendri järgi pidanuks sel varahommikul saama talvest kevad. Seda ka seal võõral maal, kus ma parasjagu matkamas olin.

Alanud kevade tuju naelutas mind paigale ja pikad sajud ei lasknud isegi kehakinnitamiseks lõket teha. Pikutasin võõral maal ja vaid rahutu hing otsis hirveootuses kevadet. Minu hing eksles mägedes ja ma ei teadnud, millal keha talle järele jõuab.

Kahevõitlus kestis juba teist ööpäeva. Üksikud seisakud on alati kevade alguse osadeks olnud, kuid nii pikalt kui seal kraavikaldal Kesk-Ungaris polnud ükski varasem kevad mind kinni hoidnud. Nüüd möödub aeg kevadiste hetkede kaupa ja neist saavad tunnid, kus aeg möödub ilma minuta. Kui inimene pole kevadega rahul, siis võib öelda, et midagi tõsist on lahti. Just seda ma tahtsingi pärast kahte ööpäeva nimeta kraavi kaldal ilma vangis olemist öelda.

Märtsikuu pilvede kohal on kindlasti päike. Loojanguni oli jäänud tunnike aega, kus ma lootsin, et sadu nüüd omadega lõpetab. Ka märtsikuine ilmataat andis mulle selles osas lootust, ometi otsustasin veel üheks ööks paigale jääda. Enam ei sadanud ja kuu vaatas ülevalt kõigi, ka minu peale. Mõtlesin, et hommikul saab ehk lõkkel süüa teha ja mägedes kolava hinge tagasi keha juurde kutsuda, et koos edasi minna.

Hommikute hommik oli pisut külm, kuid päikseline. Päike andis juba sooja ja minu keha koos hingega olid valmis mägedesse suunduma. Veel algamata kevad ilmutas end ja jää kraavi peal tegi häält. Ta nagises ja krabises pisut, kuni silmapiirile ilmus mink, kala hambus. Seejärel ragisesid kalaluud ja minu uue sõbra lõuad liikusid.

Kaks hommikut hiljem saabus ka kevad ja see rõõmustas meid mõlemaid. Mingi näost sain aru, et ta polnud mind märganud. Lasin tal viisakalt oma eine lõpetada. Mink läks mööda jääd edasi ja minule jäi lahendada mõistatus, kuidas loomake jää peale sai.

Minu kokkusaanud hing ja keha läksid sinna, kus mink oli just mõne minuti eest eine lõpetanud. Kaval loom oli altpoolt jää serva lõhkunud, veidi kraavi põhja uuristanud ja saak hambus sealt ilmavalguse kätte jõudnud.

Kevade ootamine tasus end ära. Tarkus taskus algas uus kevad, mida kaks nädalat keha ja vaimuga koos otsinud olin. Tegin lõkke, sõin-jõin ja jätkus rännak mägedesse hirvejälgi avastama. Kui poleks olnud hilinenud kevadetulekut, poleks olnud ka mingit tarkuseleidmist. Jäälõhkumine pole naljaasi loomale, kes peab samuti talve üle elama. Kuidas see tal tegelikkuses õnnestub, sai nüüd kaugelt maalt koju toodud ja ümber jutustatud.

Päike lasi mul edasi matkata. Rohkem seisakuid matkal ette ei tulnud ja kaks lesitud päeva tegin kiire kõnniga tasa. Tarkuseid Madjaritemaal mul palju ei kogunenud, ainus kirjapanekut vääriv oli jäämurdja mink. Iga maa õpetab oma matkajat. Nii tegi 22. märtsi hommikul 1996. aastal ka kaunis maa, kus oli üks üskik kraavipealne.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta