neljapäev 29. juuni

Kodukakud hõivavad mahajäetud hooneid

Autor: Marek Vahula

Kodukakud hõivavad mahajäetud hooneid
Kodukakk(Strix aluco aluco) Foto: Wikipeedia

Vanad mahajäetud majad meelitavad mind juba ammusest ajast. Nad tundusid mulle lapsena kunagi suuremad kui praegu ja kodule sarnasemad.

Hiljem leidsin neid paljudest eestimaa paigust. Kuid need ei tundunud enam nii suured kui need esimesed, kuhu nooruses kolama sattusin.

Üksinda rännates sain nende kõigiga sõbraks. Mõnel majal oli uksesuu valla või aknasilm avatud. Mõni lagunenum maja lasi vaid pööningut või aita uudistada.

Et ma päris üksi vanadest majadest lugu ei pea, see selgus peagi. Leitud kodukaku sulg ühe maja kummuti peal oli esimene märk, et keegi ka peale minu nende majade vastu huvi tunneb.

Räppetomp pööningul oli järgmine saladus, mille avastasin. Kuni ühe kodukaku endaga silmast-silma ühel pööningul tõtt vaatasin.

Kakk, kes tänu elupaiga valimisel majadest lugupidamisele on endale nimegi saanud, võib tõesti elutseda mahajäetud majades. Igast öökullist jääb mõni märk maha. Seda ka inimelamusse või mujale hoonesse, ka mõisahäärberisse või tallipööningule.

Just sinna, kus inimesi ei ela ja kakk omapead katusealust leiab. Vanad hooned on hea päevane varjupaik vareste ja hakkide rünnakute eest. Ja seda räägivadki ka vanad mahajäetud hooned kui nendega lähemalt tutvud ja sinasõbraks saad.

Neeruti, 1989.


Loe Marek Vahula järjejuttu Bioneerist







Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!