Esimest korda Mohni saarele jõudes tundus see kui unistus. Ometi, mais 1991 aastal me sinna mõne kaaslasega jõudsime. Viimast aastat elasid seal kolm venekeelest elanikku, kes pidid majakat valvama.

Nende jutt saarel elavatest rebastest tundus alguses suisa uskumatuna. Neist kolmest üks inimhing siis rääkis, et saarel elab rebasepere, kes käib kanavargil.

Ja mis siis sellest, eks rebane tahab ju ka süüa. Uruaugu leidsimegi üles ja rebasejutt oli sellega kinnitust leidnud. Pesa lähedal olid ka tõesti kanasuled ja liival Reinuvaderite endai jäljeread.

Kuidas rebane napi toidupoolisega saarel hakkama saab, seda võib vaid oletada. Kuid heatahtlikud inimestest naabrid aitasid ise sellele oma kanakarjaga kaasa. Ja mis siis sellest, kui kanade omanikud ise lahkesti nõus kõigega olid. Inimesi on igasuguseid, seda ka väiksel Mohni saarel.

Mohni, mai, 1991.


 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!