Zero waste keerleb viie märksõna ümber - refuse, reduse, reuse+repair, recycle ja rot - keskendudes peamiselt jäätmetele tavatarbija vaatevinklist. Me räägime ühekordsetest joogikõrtest, kohvitopsidest, kilekottidest ja kõiksugu muudest pakenditest. Lisaks on fookuses komposteerimine, taaskasutus, vahetevahel sekka veganlus, kuigi seda viimast Nullkulu Ema Bea Johnson ei praktiseeri. Kogu jant keerleb ümber pisiotsuste tavaliste inimeste eludes, mille ökoloogiline jalajälg on kohati naeruväärse olulisusega. Pole siis ime, et nullkulutajaid vallaliste hipitüdrukutena nähakse.

Mis on tähtis? Millele me tegelikult keskenduma peaksime?

Mina nimetaksin uueks viieks märksõna komplektiks järgneva:

- planeeri oma perekond ühe liikme võrra väiksem või tee teadlik otsus lapsi mitte saada
- liikle roheliselt ehk kasuta ühistransporti, vali autovaba elu ja puhka lähedal
- osta taastuvenergiat
- söö vegantoitu
- kaasa kogukonda ehk suure hulga inimeste igapäevaelu rohestamine (haridusprogramm, hääletamine, keskkondlike avalike diskussioonide algatamine, uute toodete-teenuste loomine)

Iga roheline valik on hea, ent kahjuks on igal valikul eri suurusega mõju. Näiteks prügi sorteerimise ja ühe lapse võrra väiksema pere planeerimise vahekord süsinikujalajälje näitel on 120-kordne (1). Pakun välja neid viite märksõna, kuna nende mõjuskaala on suurim ning seetõttu võib neid nimetada miinimumiks, mida üks inimene keskkonna hüvanguks teha saab.

Zero waste liikumisena näib kohati katsena plaasterdada luumurdu. Võtame näiteks needsamused ühekordsed joogikõrred. Viimased aastad on jahutud seda küll ja küll, kuidas plastkõrs on nii paha-paha, ja üks normaalne inimene ütleb teenindajale kohvikus, et tema seda oma joogi sisse ei soovi. Tead ehk seda plakatiloosungit "Üks kõrs ei tee midagi - ütles üheksa miljardit inimest"? Meil võib tulla uksest ja aknast sisse seda informatsiooni, mis utsitab meid kõrtele ei ütlema, ent fakt seisneb selles, et me ei saa jääda ootama kuni ühel kaugel päeval KÕIK sellest aru saavad. Seetõttu ulatab oma abikäe seadusandlus ja regulatsioonid, mis lahendab probleemi palju ressursimõistlikumalt, kui seda suudab zero waste propaganda instagramis. 2020 aastaks on juba oodata Euroopa Liidus ühekordsete nõude (st joogikõrte) keelustamist.

Sama taktikat ootan ma ka prügi sorteerimise osas, mis on Euroopas suur probleem, Eestis lausa naljanumber, mida võiks tituleerida vanade eestlaste ütlemisega "Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad". Progressiivne lahendus jäätmeprobleemile on eemaldada inimestelt kohustus oma tavamajapidamises tekkivate jäätmete sorteerimine ning suunata jaks hoopiski jäätmekäitlusfirmade tehnoloogiate efektiivsemaks muutmisele. Praegune lahendus on keskmisele inimesele üpriski keeruline ning aeganõudev, olgem ausad. Vaatame kasvõi pandipudeli kontseptsiooni. Iseenesest tore viis utsitada inimesi rohkem prügi sortima, ent tekitab mitmeid küsimusi. Miks äädikapudeleid automaati viia ei saa? Aga pesuloputusvedeliku omi? Kas pandipakend sobib ka pakendikonteinerisse? Mida teha taaraga Lätist või Soomest? Meil on kasutuses liiga palju erinevaid sorteerimiskatekooriaid ning võimalusi, seadusandlus on kohati vildakas. Üks ettevõte annab tarbijale informatsiooni a, teine informatsiooni b.

Võime unistada pakendivabadest kauplemisest tulevikus kui ühest normaalsusest, ent see jääb kahjuks tulemata. See ei realiseeru suures mastaabis, pigem jääb perenaiste hobiprotesti formaati. Kodus toiduvalmistamine on aeganõudev protsess. Keskkonnateadlikul inimesel on küll ja küll, mille üle muretseda ja mille kohta infot otsida. Keskmisele inimesele piisab hinna jälgimisest ning sellest, et kõhu saaks kiirelt täis. Kui aga tahta pakkuda suurele hulgale elanikonnale mõistliku hinnaga, tervislikku, keskkonnasõbralikku, eetilist, mahedat ja lausa pakendivabalt toitu, on lahendus muu, kui nullkulu elustiil.

Miks ei võiks olla üks mõte, mida kaaluda nn ühisköögid? Näiteks igas kortermajas on olemas oma kohvik-restoran, kust saab kõike eelpool loetut 24/7. Tahad süüa, lähed alla kohvikusse, kus kokad sulle midagi head valmistavad. Võidame sellega perede ajakulus toidu valmistamisele ning toitainete hankimisele, ruumiplaneerimises (sest selle idee puhul pole enam igal korteril tarvis oma pliiti, külmkappi, saumiksrit, kümmet erinevat kokaraamatut jne) ja muidugi saab nii kontrollida mida täpselt süüakse - kust tuleb tooreaine, millistes tingimustes, kui tervislik ja keskkonnasõbralik see on. Nõnnaviisi jääks ka tekkinud jäädete sorteerimine kohviku kanda. Meil on vaja uuenduslikke lahendusi, mis teeniksid korraga suurt hulka elanikkonda ja marginaliseeriksid pisiprobleemid.

Zero waste liikumine ei ole iseenesest mingisugune lahendus. See mõtte- ja või eluviis ei paku vastuseid, vaid osutab probleemile. Tore, et niivõrd paljud inimesed on sellega kaasa läinud, ent kahjuks jääb sellest väheseks. Tegu on justkui vaikiva protestiga, mis laseb rohenäppudel õhtuti kergema südamega magama minna. Peamised kohustused, mida tavaline inimene endale võtta saab ongi need eelpoolloetud viis märksõna - planeeritud suurusega perekond, roheline energia ja transport, lihavaba dieet ning aktiivne panus kogukonda.

1 The climate mitigation gap: education and government recommendations miss the most effective individual actions. Seth Wynes.  Kimberly A Nicholas 2017