Viis õpinguaastat näidati minu peale sageli näpuga. Küll kiideti ühtemoodi ja teistmoodi ning harjusin heamehe tiitliga ja ka näpunäitamisega.

Peale lõpuaktust koguneti ülikooli peahoone taha Gustaf Adolfi ausamba ümber ja mina kui heamees olin ainuke, kes kiviplaadile jalgupidi ära ei mahtunud.

Seisin ühe jala peal pehmes lillepeenras ja alles pärast lõpupildilt selgus, et õieti tegin, sest Gustaf Adolf ise ülevalt näpuga just minu peale näitab. Heamehe viieaastane teekond sai sellega väärilise lõpu ja nii kuidas olin harjunud näpunäitamisega teiste poolt, nii pidas saatus seda ka lõpupildil meeles.

Väärikas mees ausambana ei näita mitte igaühe peale näpuga. Minu peale ta seda tegi ja mitte vaid saatusest tingituna. Ju siis andsin ise saatusele käe viieks aastaks ja just hea mehena ja õppurina ning saatus koos tähtsa mehega pidas seda ka vääriliselt meeles.

Tartu, jaanikuu, 1995.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta