„Appi! Ma saan kohe sõimata! Ta tuleb kurja näoga...“ vasardab peas. Ootuspärasest erinevalt võtab aga isik flaieri naeratades vastu ja küsib: „Kus teil see käru on? Te võiksite ikka kassade taga seista, mitte siin puuviljade juures. Kassade juures toovad inimesed rohkem kaupa...“

Toidupank korraldas enne jõule taas kord üle-eestilise toiduannetuskampaania. Kirjeldatu on üks näide suhtlusolukorrast, mida aktsioonis vabatahtlikena osaledes kogesime. See ettevõtmine oli meie jaoks uudne kogemus, millest palju õppisime ja mida nüüd ühistööna valminud artiklis jagada soovime.

Eva Kruusmaa:

Vägi sünnib tundest, et saan midagi ära teha

Heategevuse idee on mulle südamelähedane olnud, aga enamasti on see jäänud mõtteks. Olles näinud dokumentaalfilmi sellest, kuidas rokkstaarid püüdsid päästa näljahädast Aafrika lapsi ja teist filmi sellest, kuidas lapse elu määrab suuresti see, kus riigis ta sünnib, tundsin soovi ka ise midagi ette võtta.

Et lapsed, kui ühiskonnas kõige armsamad ja samas kõige abitumad, on alati mu südame võitnud ja et maailma parandamist võiks minu meelest alustada siis, kui kodus on asjad korras, tahtsin midagi ära teha siinsamas Eestis. Olin poole kõrvaga kuulnud Toidupangast ja otsustasin lähemalt uurida.

Toidupanga andmetel on Eestis 45 000 näljas last! Kuidas ma saan kõrvale vaadata, kui mul on võimalus selles osas midagi ära teha? Pealegi oli kõik tehtud nii mugavaks – kolm tundi minu ajast oli ainus, mida küsiti. Mõeldud, tehtud!. Kaasa võtsin oma kolme ja poole aastase tüdrukutirtsu, ehkki olin veidi mures, kuidas ta kolm tundi ühe koha peal vastu peab.

Raske on niisama seista

Esimene tööpost oli toidukäru juures, et annetatud kraami vastu võtta. Kuna olime esimene vahetus - flaiereid alles hakati jagama ja rahvast oli hõredalt - siis tuli jupp aega seista käru taga, kus ainult paar purgisuppi põhjas. Üsna tobe oli seal lihtsalt seista ja oodata…

Tasapisi hakkas toidu annetamine siiski hoogu võtma,: inimesed tulid küsima, mida annetada ja järjest kogunes annetajaid; kes tõi paki makarone, kes kümme, kes terve kotitäie erinevat toidumoona.

Selleks ajaks oli laps ammendanud kõik võimalused mänguauto-poekäru otsas turnimiseks ja tundis järjest tungivamat huvi annetatud kommipaki ja hommikuhelveste vastu. Selgitasin üha uuesti ja uuesti, et kogume toitu laste jaoks, kellel süüa pole, aga tundus, et talle ei mahtunud mitte pähe, kuidas asjad, mis pannakse meie kärusse, ei ole talle. Kodust kaasa võetud toidupoolis oli kõik järgi proovitud ega tekitanud enam mingit huvi (võite ise arvata, et komme seal muidugi polnud!).

Kõige paremaks osutus see, mida ma teha ei tahtnud

Niisiis võtsin rõõmuga vastu edasise pakkumise minna flaiereid jagama, ehkki enne olin mõelnud, et see on ainus töö, mida ma teha ei tahaks. Ent kõik osutus hoopis lihtsamaks ja lõbusamaks!

Olin kartnud sellist vältivat suhtumist, nagu mul endal tihtipeale flaierijagajate suhtes on - jälle mingi reklaam, ei huvita! Osutus, et minu hüüde peale "Kutsun Toidupangale toitu annetama!" vaatasid inimesed otsa ja võtsid flaierid sõbralikult vastu, mõni inimene küsis juurdegi, et millega tegu või mida annetada. Vaid väga üksikud olid need, kes keeldusid või ütlesid, et ei tegele sellega.

Mulle oli oluline just luua side inimesega - tundsin, et et see mõjub rohkem kui lihtsalt paberilipik pihku pista ehkki mõnel juhul jäin seetõttu ajahätta, samas kui kolleeg suutis vaikiva taktikaga igale viimasele kui sisenejale flaieri jagada.

Minu lapsehoidmismure sai hoobilt murtud, kuna ühena esimestest inimestest astus turvaväravast sisse mu sõbranna oma sama vana tütrega ja järgmised poolteist tundi lustisid tüdrukud omavahel. Kui mängukaaslane ära läks, nõudis laps, et tema tahab ka flaiereid anda ja väike nägu lõi õnnelikult särama, kui tema käest vastu võeti - "Emme, ma sain hakkama!"

Kui toidukäru juures oli tunne, et ma seisan niisama, siis siin olid käed-jalad nii tööd täis, et polnud kaaslasega aega sõnagi muud juttu ajada, samas oli palju tuge lihtsalt teadmisest, et ma ei seisa siin üksi. Oli rohkem tunnet, et tõesti TEEN midagi, mis loodetavasti muudab midagi (loe: paneb mõne inimese toitu annetama, kel muidu polnud seda plaanis).

Järgnevad kaks tundi lendasid märkamatult, nii et täieliku ootamatusena tuli teade, et uus vahetus on kohal. Niisama järsku see oligi läbi! Tundsin puudust ühisest lõpetamisest-tähistamisest, et jah, saime hakkama! Pisukese kadedustundega vaatasin pärast meid tulnud abipolitseinike rühma, kes olid ühtne tiim ajamas ühist asja.

Hea tunne?

Olin kuskilt kuulnud või lugenud, et head teha on sellepärast hea, et see lihtsalt tekitab nii hea tunde. Niisiis ootasin, et mind tabab mingi eriliselt pidulik ja ülevoolavalt hea tunne. Seda ei juhtunud.

Ma ei tundnud, et see, mida ma teen, on tõepoolest hea, ehkki teadsin. Andsin endale aru, et minu tegevus on kõigest üks lüli selles ahelas, mis lõpuks jõuab reaalse abivajajani, kuigi mina seda ei näe. Et kuskil on keegi, kes rõõmustab ja tunneb tänu, ka siis, kui otseselt mulle keegi “Aitäh!“ ei ütle.

Ave Eerma:

Üks kord vabatahtlik, alati vabatahtlik!

Tee Toidupanga vabatahtlike hulka leidsin ma esimest korda kuu aega tagasi, möödunud jõulude eel. Sisetunne ütles, et vaja on järjekordset vabatahtliku töö doosi saada, seega seadsingi sammud 16. detsembril Tartu Lõunakeskuse Rimisse. Olin end Toidupanga tegevusega nii palju kodus kurssi viinud kui ühe flaieri lugemine seda võimaldab, samuti lugenud läbi e-mailile saadetud Toidupanga vabatahtliku käitumisõpetuse. Olen juba üle kolme aasta erinevatel üritustel ja organisatsioonides vabatahtlikku tööd teinud, kuid Toidupank tundus ülesandega inimesi „meie poole võita“ hoopis suurema väljakutsena. Soov anda oma panus abivajajate toidulaua katmisse oli siiski suurem kui hirm flaierite jagamisest tuleneva kurjade pilkude saju ees.

Väljakutsed ongi ületamiseks

Nagu mul ikka kombeks on, jäin mõned minutid hiljaks. Mõttes oma kehva ajaplaneerimisoskust sarjates jõudsin suure jooksuga Rimi infoleti juurde, kus oli ka teine vabatahtlik meie vahetuse algust ootamas. Kati oli samuti esimest korda Toidupangale appi tulnud ja sama ootusärev nagu mina.

Esimese poole vahetuse ajast oli meie ülesanne Rimi väravate juures Toidupanga flaiereid jagada. Pean suhtlemist üheks oma tugevamatest külgedest ning julgustasin ka minust natuke tagasihoidlikumat Katit kõlava hääle ja naeratusega poekülastajate poole pöörduma. Enda suureks üllatuseks tekkis aga alguses väga kohatu tunne võõraste inimeste juurde astuda, neid oma mõtetest eemale kiskuda ning juttu alustada. Alguses tundusid kõik poekülastajad ootuspäraselt tõredad, kuid saanud kord sisse kindla rütmi „Tere! Toidupank otsib annetajaid! Aitäh Teile!“, asendus ebalev tunne kindlameelse positiivsusega.

„Ärge meile flaierit andke, me juba teame, mida teha tuleb!“ vastas päris mitu inimest veel enne, kui olime jõudnud jutu lõpuni rääkida. Leidus neidki, kes olid eelnevatel päevadel juba annetanud. Põnev oli jälgida inimeste reaktsiooni meie pöördumisele – palju oli neid, kes eemalt vaadates väsinud ja tüdinud paistsid, kuid kelle poole pöördudes ja naeratades tuli ka vastunaeratus.

Annetajaid kõige pisematest suurteni

Teise poole oma vahetuse ajast veetsin kassade taga Toidupanga käru juures, kuhu inimesed annetusi tuua said. Mõnes mõttes oli seal kergem olla, kuna sinna jõudsid inimesed, kes aidata soovisid ning rõõmsa meelega tulid. Armas oli vaadata lastega poes käivaid perekondi, kus vanemad lasid lastel mõne annetuse kärusse tuua. Kõige pisem annetaja tuli, tatrapakk käes tudisemas, ja tegi jõupingutusi, et välja sirutatud käega käru ääreni ulatuda. Meelde jäi ka naisterahvas, kes suure sületäie toidukraamiga tuli ning minu tänusõnade peale vastas, et see on vähim, mida tema teha saab.

Majandusteaduse järgi tehakse kõike kasusaamise eesmärgil. Kõlab ehk vastuoluliselt, kuna heategijad annavad ära oma toidu ning vabatahtlikud kulutavad oma aega. Samas saame meie heaolutunde, et oleme kedagi aidanud ning see kaalub üle ära antud toidu ja aja. Heategevus ja vabatahtlik tegevus ei ole kõigi jaoks, ei peagi olema. Eesmärk on anda inimestele võimalus aidata ning on eriti tore, kui sellest saab nauditav kollektiivne tegevus (uute) sõpradega. Meie Toidupanga kogemus on hea näide sellest, kuidas aidata abivajajaid, anda igaühele võimalus aidata ning saada ise uusi kogemusi, sõpru ning lükata ümber eelarvamusi.

Sarnased artiklid