Üks 25. märtsipäev, seda aasta 1984 kevades tõi Neerutimaa Patermäe minu silmapiirile. Ta paistis koduaknast ja eemalt. Pulmitav viupaar seal kinkis mulle oma uue maailma. Unistuseks jäi ta
mulle ka siis kui pidin kooli minema ja energiarikas paik nii silmapiirilt kadus.

Siis jäigi järele vaid unistus ja mina ning tundus, et miskit ei suuda mind aidata, et ilma temata olema pean.  Kadrina keskkooli uue kolmekordse juurdeehituse valmimisel selgus uus tõsiasi. Ülevalt kolmanda korruse aknast kaugel keset lumist maastikku paistis Patermäe põhjanõlv.

Viimane justkui vaatas vaid mulle vastu. Kaugelt eemalt ta seda tegigi. Pedagoog, kes klassis tahvli ees omi jutte ajas, pani mind hoopis pead kõrvale keerama ja seda ma pikkade hetkede kaupa tegingi. Eemalt tõusev mäeviirg oli huvitavam kui õpetaja jutt ja seda viimast mul polnudki vaja kuulata, sest sain kõigest aru ka ise ilma pedagoogitagi.

Ja nii vaatasin igatsevalt ja vaikides oma mäge ja mitte õpetaja poole. Mägi kinkis mulle Eesti vanima viupesa ja suure selle pesa loo. Ja tagantjärele targaks saades siis oligi nii parem, sest targutav õpetaja mulle suurt lugu ju ei kinkinud.

Seda tegi mäeviirg ja viupesa oma pikeneva looga ning mul oli juba siis tarkust küllaga, et eemalt oma tegeliku loo poole vaadata.

Kadrina, 1984-1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta