Väikseks ronijaks olin kui ise sündinud. Ronisin varesepesa juurde või rästapesi vaatama ja sellega ei saanud ronimised sugugi mitte otsa. 1984 aasta märtsikuus leitud viupesa Patermäe põhjanõlval asus 16 meetri kõrgusel kases.

Ma lubasin endale tundlikul haudeajal, et jätan siia tulemata ja pidasingi sõna.  Kuni 1. juunil ma olingi seal üleval ning minust oli saanud korraga suur ronija. Siis andsin endale uue lubaduse, et tulen suure ja elu tähtsaima kase juurde alles 1. juulil. Siis kui viupojad pesas juba suured on.

Nii ma endale lubasin ja pidasingi sõna. Päev enne tähtsat kuupäeva avastasin Kuresöödi nõlvalt kuusest veel ühe viupesa. Ja tärkaski suur ronija ja ma võtsin kuusetüves jõudsalt kõrgust. Kui ronija peanupp üle pesaserva küündis, läksid kaks viunoort lendu. Ja ma olin peagi all tagasi.

Järgmisel päeval olin tuttava kasetüve küljes ülespoole pürgimas. See eelmise päeva Kuresöödi ronimine oli kui meeldetuletus ja tahtsingi jälle suureks saada. Ja otse loomulikult läksin ma seda tegema oma suure kaseharude vahel asuva viupesa juurde. Poisikesed ei taha kunagi väikseks jääda. Ja seda tõdesin ma just kaheteistkümnendas eluaastas mitu korda, kahe viupesa juurde üles ronides.

Neeruti, 1984.

.Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid