Need lood juhtusid siis, kui mu lapselaps oli alles päris pisike. Vanust võis olla tal kuskil kahe või kolme aasta jagu. Poiss käis lasteaias ja iga hommikuse rutiini hulka kuulus ka võileib, mida söödi koos Papaga. Nii kutsus siis laps oma isa.

Hommikuti on ju kõigil kole kiire. Ja laps sai samasuguse juustuga võileiva nagu isale anti. Selle asemel, et seda isuga sööma hakata, keeras ja uuris poiss seda juustutükki hoolega. Lõpuks lasi ta sellise sireeni kuuldavale, et kõik ehmatasid. Pisarad lausa purskasid. Kuidas küll ometi lapsed oskavad nii nutta, et vesi lendab kaarega? Kui talt küsiti, et milles asi on, siis vastas pisaraid neelav poiss, et keegi on tema juustu sisse augu hammustanud ja talle anti näritud juustu. Ei aidanud ka seletamine, et juustul ongi augud. Tema tahtis ainult närimata juustu ja kõik.

Pisarate lood

Teine sarnane nutulugu juhtus maal. Olime sinna sõitnud jälle terve karjaga. Kõik said oma ülesanded kätte päevaks ja mulle jäi õues muru niitmine. Tõin masina välja ning sättisin ta tööks korda. Andsin poisile mänguasjad kätte ja käskisin trepi peal püsida.

Meil kasvab maal hästi palju muru sees margareetasid. Muru seal suurt ei paistagi ja õu oli nendest lausa valge. Alustasin niitmist. Masin undas ja muud ma ei kuulnudki. Lõpuks tuli tütar ütlema, et vaadaku ma ikka, mida teen. Ehmusin ära. Esimese hooga vaatasin trepi poole. Kartsin, et olen poisile viga teinud. Poiss oli õnneks terve. Ta seisis ainult keset treppi ja lõugas kõigest kõrist nutta ning pisarad muidugi lendasid kahes kaares jälle. Ainuke mida ma ta nutujorust aru sain oli: “Mummu niidab kõik lilled maha!”. Vaata siis, missugune paha tegelane on see Mummu. Jätsin siis lapse rõõmuks ühe nurga aiast niitmata ja kogu mure oli lahendatud.