Punased tammed, mis kunagi minu sõpradeks said, ei lasknudki mind enam hiljem lahti. Kogusin neid oma suurde hinge ja see ei saanudki neid kunagi otsast-otsani täis. Ikka jäi ruumi üle ja ikka otsisin tammede näol lisa suurele sõprusele.

Et sõprus otsa ei lõppeks ja et hing muud täis ei saaks kui ikka oma kallist lemmikpuud. Punase tamme otsija sündis siia ilma ammustel aegadel, siis kui Neeruti mägesid väisama hakkasin.

Suur otsija sündis siia ilma siis kui 2007 aasta varakevadel alustasin samanimelise kampaaniaga. Et inimesed üle Eesti saadaksid veel teateid punaste tammede kohta. Nii teated hakkasidki tulema ja kogunesid mulle postkasti. Kui teated ja tammed kokku kogusin, sain teada, et neid sügisel värvikirevaid tammesid kasvab kodumaal pisut rohkem kui 2000 tükki.

Tark tammeotsija olen nüüd ka tagantjärele. Sest sain kampaanialt seda, mida tahtsin. Tagantjärele tarkus ütleb siis mida ? Et oma lemmikpuid tasub otsida nii ise kui ka teiste inimeste abil. Ja seda mõlemat ma tegingi, nii varases nooruses kui natuke enne keskiga.

1979-2014.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks