Lagedal suurel väljal Palmse ja Viitna vahel ei olnud algul midagi erilist leida. Seda arvasin ma esmapilgul, kuid mu arvamus eksis.
- Marek Vahula lood
- 2. jaanuar 2018
Kolasin seal ühe punaka rebasega koos, jalutasin ühiselt koos sookurepaariga. Siis tuiasin siia-sinna nagu üksildane välja-loorkull, kes oli mu kaaslaseks seal lagedal väljal.
Vahelt tuli metskits metsast rohtu sööma, olles pisut nagu minu moodi - metsast tuleja. Nii uitasin ühe lõikuskuu ja sügiskuu soos, kuni jälle vabadust tunda soovisin. Kui see esimene soosügis otsa sai, tahtsin nimehuvilisena lagedale alale oma nime panna, aga pisut hiljaks jäin omadega. Sest üks vanamees tuli vastu ja küsis: kas Rauasoos sul jälle ära käidud?
See lage, kust vanasti ja ka nüüdki veel rauamaaki leida võib ja võis, ongi talle nime andnud. Ja nii jäigi ta mul oma nimega nimetamata, sest juba pea mitu sajandit tagasi keegi minust selles asjus ette jõudis ja tabava nime suurele väljale kinkis.
Rauasoo, lõikuskuu-sügiskuu 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
