See lugu juhtus 2018. aasta veebruari keskel Lehtses. Olin maal Mamma juures. Päevased tööd said tehtud juba ja olime sugulastega kokku leppinud, et veedame õhtu tädipoja pool. Meil käib vahest koos niisugune pannkoogiklubi, kus igaüks toob kaasa midagi söödavat ja see, kelle pool istutakse, valmistab kohvi.

Päev otsa oli sadanud laia ja kerget lund. Õues oli hästi mõnus ja vaikne. Külmaks hakkas ka minema ja taevas kiskus selgeks. Mõtlesin, et lükkan lume meie õuest ära hommikul, sest praegu tahtsin ma sugulastega istuda ja mokalaata pidada. Meil on tavaliselt vaikne alev, aga nüüd kolksusid labidad veel mitmel pool. Ju siis roogiti lund ja rahvas tahtis pühapäeva hommikul kauem magada. Väljas olid ka meie naabrid. Tervitasin üleaedseid ja ütlesin mõned laused viisakuse pärast ning läksin edasi.

Risttee peal särab meil lamp posti otsas. Märkasin, et mööda teed tuleb taarudes mulle vastu mingi väike loom. Esialgu pidasin seda kassipojaks, seejärel suureks rotiks. Lõpuks, kui taipasin, kellega on tegu, olin sellest vaatepildist täiesti vapustuses. Hõikasin oma naabreid ka seda imet vaatama. Jah, imeks võib seda nimetada küll. Kes siis ikka on keset veebruari kuud näinud lume sees ukerdamas siil? Seda ju ei näe iga päev. Tuli teine nagu üks emalaev, ainult selg paistis lumest välja. Järgi oli suur vagu, mille põhjas ilutsesid tema varvaste jäljed.

Meil ongi viimased talved olnud sellised soojad ja sügisest kevadeni kestab pidevalt halb suusailm. Lumi tuleb ja läheb jälle vahelduva eduga. Nii ka sel aastal. Püsiv lumi tuli maha alles jaanuari lõpus. Kas see oli nüüd sooja talve mõju või ajas keegi siili üles kogemata? Seda ei tea.

Täna sadas juba mitmendat päeva jälle lund. Vaene loom oli endale sihi ette võtnud ja tüüris otse edasi. Ei saanud seda unist looma ometi õue jätta. Meil õhtuti jooksutavad inimesed oma koeri mööda alevit ja rebaseidki olen luusimas näinud. Niisugune uimane elukas oleks neile kindlasti lihtne saak. Kui koerad ja muud loomad teda kimbutama ei tule, külmub ta ikkagi lõpuks ära või sureb nälga.

Naabrimees on meil säärase hella hingega, kes muretseb iga konna või hiire pärast. Ta võttis kohe initsatiivi enda kätte, kui siili nägi. Teatas, et nüüd on kõik. Tema seda asja nii ei jäta. Viib loomakese enda juurde esikusse. Seal on ka jahe, paneb selle okaskera vana vatijope sisse ja pappkarpi. Kui loom jääb uuesti magama, on hea. Kui ei jää, on tema valmis selle looma eest hoolitsema kuni kevadeni. Toidab kas või hakklihaga kui vaja. Mul jäi süda rahule. Siil sai elamise ja saab ka hoolitsetud.

Hoiatasin veel, et nad siili piimaga toitma ei hakkaks, sest see ei ole nende toit. Puhas vesi ja hakkliha. Räägitud sai veel kassi krõbuskitest. Sellega toitmises polnud me aga keegi kuigi kindlad. Naabrid kadusid, siil süles, tuppa ja ma hakkasin ka edasi astuma.

Nädala pärast, kui jälle maal olin, käisin naabritel külas. Olin igat sorti foorumitest uurinud, millega tohib siili toita. Meie oletus hakkliha ja puhta vee suhtes oli õige. Lubati ka kasside kuivtoitu anda. Nii võtsingi karbi kasside krõbuskeid kaasa nii igaks juhuks, kui siili vaatama läksin.

Naabrinaine tegi aga õnnetu näo ja rääkis, et siil läks juba samal ööl oma teed. Ilmselt ta ikka magama ei jäänud. Hommikul teda pesas ei olnud ja kast oli ka külili. Nad olid esikus kõik kohad üle vadanud, aga siili ei leidnud enam. Ainuke võimalus tal ära minna oli siis, kui nad õhtul kuurist puid tuppa tõid. Siis oli uks korra irvakile jäänud.

Ega siis ei saa õnnetut aidata, kui see ise seda ei taha. Püüdsime ju, aga mis teha, kui see nii minema pidi. Olime kõik õnnetud. Meie siili päästmise üritus ebaõnnestus. Mis temast sai, seda ei tea. Tahaks ikka loota, et ta kuskilt leidis rahuliku ja sooja magamiskoha.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!