See lugu juhtus, kui olin umbes 10- või 11aastane. Kevadel, umbes pärast lihavõttepühi, tõi ema koju imeväikse seapõrsa. See oli tal põues ja istus seal üpris kuss.

Notsu mahtus meil kingakarpi ära. Põssa oli ikka nii tilluke, et ema sai ta sigalast päris tasuta. Üteldi veel, et vii see lastele mängida, ega ta elama ei jää. Kui vana ta oli, ei märganud ema sigalast küsida. Igatahes süüa ta ise ei mõistnud. Söötsime Sirjega teda kordamööda lutipudelist ja õpetasime põrsa ajalehe peale oma häda tegema.

Kas meile sattus eriti andekas põrsas või õpivadki sead kiiresti, ma ei tea. Meie siga kasvas imekähku ja varsti oskas ta ka paksu toitu süüa. Isu oli tal hea ja matsutada oskas ta ikka oma nime vääriliselt. Kogu selle aja oli ta meil toas olnud ja kingakarp jäi juba väikseks. Tegime karbil ühe otsa lahti, et Põssa sinna ära mahuks. Kui ema ei näinud, võtsime teda isegi ööseks kaissu.

Kevad edenes ka kiirelt ja tuli aeg viia meie Põssa lauta. Ema lasi vennal sinna aediku teha. Panime sellesse palju põhku sisse, et põrsal soojem oleks. Hommikuks oli meie rõngassaba aiast väljas ja magas rahulikult lamba kaisus. Ema ja vend ehitasid sea aiale kõrgust muudkui juurde, aga hommikuks oli Põssa alati aiast väljas. Mismoodi ta seda tegi, jäi saladuseks. Meie juuresolekul istus põrsas viisakalt oma aias ning ei teinud seda nägugi, et tahaks välja tulla. Lõpuks loobuti aia ehitamisest ja lubati seal vabalt laudas liikuda.

Kevadest sai suvi ja kätte jõudis koolivaheaeg. Mangusime ema käest välja loa, et siga saaks vabalt õues jalutada. Lõbu oli laialt, sest Põssa jooksis nagu kutsikas meie sabas. Ju ta pidas meid omasugusteks või olime me Sirjega tema kari: mine võta kinni. Heinaajaks taipas ta meiega juba heinakaarte vahel peitust mängida. Lausa hämmastav oli tema oskus jälgi ajada. Sai meelega siksakke peitmisteele tehtud. Põssa kõndis need kõik ilusasti läbi, ise vaikselt röhkides. Ja mis rõõmukisa ta tegi, kui lõpuks meid üles leidis. Elu oli vahva, täis seiklusi.

Mäletan, et mind saadeti poodi toitu tooma. Võtsin kuurist ratta ja läksingi paha aimamata. Jõudsin metsaäärset teed pidi sõites umbes naabrite majani. Järsku kuulsin meeleheitlikku seakisa ja ähkimist. Tagasi vaadates nägin, et meie Põssa lidus mulle järgi. Olin sõitnud juba kilomeetri küll maha ja mitte just aeglaselt, aga siga püsis kenasti mul kannul. Vaene Põssa oli nii palju vaeva näinud.

Kui ma ratta kinni pidasin, istus põrsas maha ja lõõtsutas. Ta võhm oli täiesti otsas. Aga ma ei saanud ju ometi seaga alevisse poodi minna. Pealegi olid naabritel kurjad koerad, kes ei olnud kunagi ketis. Targem oli koju tagasi minna. Panin Põssa pakiraamile ja vedru ta seljale ning sõitsin koju. Mul ei tulnud mõttessegi, et sigu nii ei veeta ja temaga võib seal midagi juhtuda. Ta oli ju loom, mitte mõni külapoiss, kes oskab ratta pakiraamil istuda.

Õnneks oli siga piisavalt väsinud, et siputama hakata, või nautis ta hoopis seda, et ei pidanud enam jooksma. Kodus sain ma ema käest kõva peapesu põrsa sandistamise eest. Ma pidin niiviisi sea neerud lahti põrutama ja teab mis kõik veel tegema. Lõpuks viskas ema mu kodukleidi kibuvitsapõõsale ja kupatas mind uuesti poodi. Kui ma sealt tagasi jõudsin, oli ema paha tuju ka lahtunud ja ta naeris Põssa üle.

See traavis truult ümber põõsa ja püüdis mind meeleheitlikult sealt välja kutsuda. Minu nägemine ajas ta hetkeks segadusse, et kuidas saan ma korraga kahes kohas olla. Siga oli põõsa peale visatud kleiti minuks pidanud. Siis jooksis ta mind rõõmukisaga tervitama.

Aeg läks, suvest sai sügis ja meie vaheaeg sai ka otsa. Põssa kolis tagasi lauta. Meie koolis käimisega lõppesid tema õues jalutamised. Lõpuks tuli ka lumi maha ning ema ja vend hakkasid rääkima, et meie sea aeg saab varsti otsa. Alguses ma nutsin, võtsin seda kui reetmist. Mismoodi tulevad nad minu sea vastu kätt tõstma.

Ma polnud terve suve jooksul kordagi mõelnud selle peale, mis lõpuga on minu ja Põssa sõprus. Siis hakati seatapu juttu mulle söögi ette ja söögi peale tampima. Lõpuks tuli mul sellega lihtsalt leppida ja alla anda. Õnneks olime Sirjega internaadis ja Põssa viimast päeva me ei näinudki.

Kuigi ma ei saanud Põssa heaks enam midagi teha, siis protesti märgiks ma kodus liha kuni kevadeni ei söönud. Siis sai sealiha lõpuks otsa. Ega mind ei sunnitud ka. Ju kodused said aru ja austasid mu tundeid.

Meil oli ka peale Põssat veel sigu. Need kõik olid nimetud sead ja sõbraks ei saanud ma enam ühegagi. See oli küllaltki valus õppetund, et sead ei sobi lemmikloomaks ja milleks neid tegelikult peetakse. Aga ma mäletan siiani Põssat ja seda suve temaga.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!