neljapäev 30. märts

Kuresöödi seanahk

Kuresöödi seanahk

27. märts 17  

Kuresöödi päike oli pika tõusmisega. Ja Kuresöödi päike oli pika paistmisega. See tema tõus ja paistmine said minu jaoks pea, et veerand sajandit pikad, kuniks lõpuks ma sellele mäenõlvale enam asja ei teinud. Loe edasi...

Uus kodu

17. märts 17  

Pakumeistriks sündisin ma pakk paku haaval. Need kodukakkudele mõeldud suured pesapakud olid minu koolist vabade päevade pusimised. Need valmisid mootorsae ja veel mõne vajaliku riistapuu abiga. Kui pakk oli saanud seest õõnsaks, pandi talle paksust lauast põhi alla ja katus peale nagu nokamütsi nokk. Loe edasi...

Ilma hundiisuta

15. märts 17  

Mets on vahel hirmsaid lugusid täis. Ühe korjasin koos Vohnja mehe Ain Vihermetsaga Kõrvemaa servast üles. Loe edasi...

Ootaja

14. märts 17  

Poisslaste silmad on sageli suuremad ja väiksemad. Kord suure Neeruti mõisahoone taga läksid mul silmad suureks, sest üleval puuoksal istus kodukakk ja seda koos saagiga. Loe edasi...

Sadaviiskümmend kändu

09. märts 17  

Üks vabaduse mõnepäevane hetk viis mind kaugele Ida-Virumaale. Et iga vabadus kord lõppeb, siis kiirustasin oma vabaduse käiguga ja seda seniks, kuni jõudsin suure lageraielangi serva. Loe edasi...

Kevadine viha

07. märts 17  

Kevad on oma sünnipäevast saadik tähtsaid päevi täis. Iga päev on kevades midagi uut leida ja see need päevad tähtsaks teebki. Loe edasi...

Jõe asemel

03. märts 17  

Üks Ida-Virumaa autojuht korjas mind Alutagusel teeotsast peale. Ja pooleteist kuu vanusest metsiseseirajast oli jälle saamas tavakodanik, kes peagi inimmetsa ära tahtis kaduda. Loe edasi...

Kauge jahimees

28. veebruar 17  

Minu isa Jaak oli mulle kauge jahimees. Ta ei viinud mind jahile ega õpetanud püssi laskma. Võib-olla tahtis ta mind niimoodi relvadest eemal hoida. Tegelikkuses see tal siiski ei õnnestunud. Temast jäi maha veel üks jahimehejutt ühest kaugest jahimehest. Loe edasi...

Hernehaigur

17. veebruar 17  

Üle jõe ehk teisel pool jõge elas üks tark mees. Ta tohterdas loomi ja nägi tark välja. Teda kutsuti Juhansoni Harriks. Loe edasi...

Otsimas taibukamaid

09. veebruar 17  

Ise tarkuse kogujale räägib tarkust juurde harva mõni ajaleht. Üks 2005 aasta suvine Postimees rääkiski mulle, et paiksed linnud pidavat olema taibukamad kui need, kes talve eest lõunasse ära lendavad. Loe edasi...

Targad talvised

01. veebruar 17  

Koidust laps, mehepoeg ehk metsniku poeg oli üks selle loo rääkijatest. Seda meie mõlemite elukoidikul. Tema jutud olid koidiku moodi armsad ja veel lühidad, nendest puudus täismehe elutarkus. Loe edasi...

Üks talvine vaade

19. jaanuar 17  

Üks külatee tuli tagasi. Ja sugugi mitte üheks korraks, et vaid ühte üürikest hetke luua. Natuke rohkem kui kolme aasta jagu olin tagasi alguses ehk külateede juures. Küla ja tema tee nimi olid küll teistmoodi kui see, kust oma teed toona alustasin. Loe edasi...

Põdratest

18. jaanuar 17  

Ühe targa mehe jutt ajas mind kord omadega rappa. Nimelt ajavat põder pehmel rabapinnasel oma sõrgu laiali, et mitte sisse vajuda. Mida pehmem on rabapinnas jalge all, seda rohke harali ta oma sõravahet hoidvat. Loe edasi...

Meeldetuletused

12. jaanuar 17  

Lõikuskuine ümbritsev loodus näib kui ilma armastuseta olevat. Seda ammustest aegadest tuntud tõde kogesin minagi maast-madalast ja seda ka rohelise aasa peal, kus pajupõõsake keskel. Loe edasi...

Üks, kolm või viis

05. jaanuar 17  

Talviseid hundijälgi harutades võid jõuda välja mitme tõe juurde. Esiteks: kust nad tulnud on või kuhu läinud on. Mida teinud on, kas põtra kimbutanud või mõtlevad juba kevadiste armuseikluste peale. Juba nüüd, kui paks lumi maas. Loe edasi...

Harukordne rabaturist

03. jaanuar 17  

Üks siil teab ühest rabast sama palju kui mind kella viieks hommikul Viitna kõrtsi ette giidiks tellinud ekskursantide rühm. Ma tulingi läbi öise sügiskuu õigekas ajaks rattaga kohale. Suundusime teele Viru raba matkaraja alguse poole. Loe edasi...

Kevadel jõhvikal

23. detsember 16  

Varakevadine raba tundub pea elutu olevat. Nii veensid mind esimesed Laukasoo käigud, kus omapead hulkudes laugaste viimasele jääle jälgi tegin. Hilisemad käigud Kõrvemaal kinnitasid seda kõike, vaid üksiku isakaru jäljed rääkisid uut keelt. Loe edasi...

Järjekord

21. detsember 16  

Väiksel ootaja jaoks on suur pilkane pimedus ümberringi. Maakodu pisikeses kaevumajakeses ootab ta suurt valgenemist ning aknakesest saab ta selle tulekust juba aimu. Ta tahab täna koolivabal laupäeval näha lähemalt neid sulelisi, kes akna all talvisel söödaplatsil käivad. Loe edasi...

Esimene leid

16. detsember 16  

Esimene leid ei asunud kodunt sugugi mitte kaugel. Vaid viis minutit jalgrattasõitu lainetaval suurel koplimaastikul, tõi mulle esimese lainetava looduspala mulle suhu. Seal kopliäärses metsas oli suur haab, mis seest õõnes. Loe edasi...

Igal kajakal on...

14. detsember 16  

Igal kajakal on oma kivi... Seda tuntud laulujoru laulsime kord kolmekesi väikse kalalaeva pardal Mohni saarele sõites. Mina pidin kõik saare linnud üle lugema. Loe edasi...

Telli nädalane tasuta kokkuvõte Bioneeri olulisematest uudistest!