Triinu Tõrv on särasilmne Tallinna Ülikooli zooloogia lektor, kes töö ajal annab loomade bioloogiaga seotud loenguid, veab välipraktikume ja juhendab tudengite bakalaureusetöid. Vabal ajal tegutseb noor naine MTÜ Suurkõrv nimel, korraldades nahkhiirtega seotud üritusi rahvale, nahkhiirte kaitset ning -inventuuri. Ülikooli tööle ja mittetulundusühingu tegemistele lisaks on Triinu Eesti esindajaks Bonni konventsiooni leppe EUROBATS nõuandvas komisjonis, mis on loodud nahkhiirte kaitsmiseks üle terve Euroopa ja ka piirnevatel aladel. Ja kui kõigest eelpool nimetatust aega veel üle juhtub jääma, meisterdab Triinu heal meelel lastele mänguasju.

Nahkhiirteni jõudis naine kümme aastat tagasi üsna juhuslikult. Ülikooli teisel kursusel proseminaritöö teemat otsides oli Triinul kange tahtmine tegeleda mõne sellise loomarühmaga, mis pakuks põnevust ja avastusrõõmu ning oleks ka veidi eriline. Nahkhiired pakkusid kõike seda.

„Nahkhiired sõltuvad paljuski inimese tegevusest. Nad kasutavad elupaikadena nii puutumatu loodusega kohti kui ka suure inimmõjuga maastikke. Igal liigil on omad eelistused. Selleks, et inimene kas meelega või kogemata nahkhiirte elupaiku ei hävitaks ja et kõikidele liikidele oleks võimalikult head elamistingimused, ongi vaja inimeste teadlikkust tõsta ja vahel ka karmimaid kaitsemeetmeid kasutada,“ selgitas Triinu Tõrv Bioneerile, miks nahkhiiri on vaja märgata.

Kuna erinevatel nahkhiireliikidel on erinevad nõudmised elupaikade suhtes, siis ei leidu kõiki liike ühtemoodi palju või vähe. Eestis on 12 nahkhiireliiki. Nendest mõned on üsna tavalised, näiteks põhja-nahkhiir, veelendlane ja suurkõrv. Samas pügmee-nahkhiire ja habe-nahkhiire leiukohti on vaid mõned üksikud ja nattereri lendlasegi kohta on üsna vähe teada.

Suurt rolli mängib ka nahkhiirte vähene uuritus Eestis, tööpõld on veel suur ja lai. Kuna tavainimesel on ilma spetsiaalsete uurimisvahendite ja teadmisteta keeruline nahkhiireliikidel vahet teha, on kõik Eesti nahkhiireliigid looduskaitse all, nad kuuluvad II kaitsekategooriasse.

Nahkhiirte uurimine võib esmapilgul ilmvõimatu ülesandena tunduda: lindudele sarnaselt ei saa pimedas lendavaid loomi ju loendada. „Nahkhiireuurija olulisimad töövahendid on tänapäeval mitmesugused nahkhiiredetektorid ja ultraheli salvestajad. Detektoritele järgnevad taskulambid, erinevad püünised, raadiosaatjad, kiibid ja GPS-seadmed,“ loetleb Triinu abivahendeid, mis võiksid kuuluda iga meisterdetektiivi kasutusse.

Selgub, et nahkhiiredetektor (vt lisa www.batbox.com või www.batsound.com) võimaldab muuta inimkõrvale kuuldavaks nahkhiire kajalokatsioonihelid. Kuna iga nahkhiireliigi sonar on veidi erinev, siis suudavad uurijad vaid nahkhiiri läbi detektori kuuldes või hiljem heli arvuti abiga analüüsides liikidel vahet teha. Ka lihtne detektor muudab nahkhiirte jälgimise väga põnevaks.

Kui teadlastel on vaja konkreetsete nahkhiirte kohta rohkem teavet, siis püütakse loomad püüniste abil kinni, määratakse liik, sugu, kogutakse parasiite, võetakse naha- või vereproovi DNA- või isotoopanalüüside tarbeks ja vajadusel kinnitatakse nahkhiirele kiip või muu seade, mis annab informatsiooni liikumise kohta.

„Nahkhiirt tuleb tähele panna. Tihtipeale me ei teagi, et meil on naabriks nahkhiir. Meie elame oma elu ja tema elab kohe meie kõrval oma elu,“ paneb Triinu lugejatele südamele. Kui on juba teada, kus nahkhiired elavad, siis oma poolehoidu saab näidata mitmeti: katust poegimisperioodil mitte remontides, koloonia elupaiku mürgiste vahenditega mitte töödeldes või kolooniapuud säästes.

Triinu lemmik nahkhiir on suurkõrv: „Ta on lihtsalt selline armas tegelane. Pealegi on see üsna hämmastav, kuidas üks loom suudab lehel paigal istuva liblika tiivasahina järgi kinni püüda.“ Suurkõrva pildistas Jan Svetlik.

Kui aga keegi tahab olla veelgi nahkhiiresõbralikum, siis on need loomakesed tänulikud lisandunud varjepaikade eest pesakastide näol või siis, kui aeda ilmuvad öiseid putukaid ligimeelitavad taimed või veesilmad. Ka pargiomanik saab olla nahkhiiresõbralik ja küsida enne hooldustööde tegemist nahkhiireekspertidelt nõu, mida ja kuidas teha.

„Esiteks tasub kindlaks teha, kas inimese enda majas mõni nahkhiir juhtub elama. Selleks on kõige parem mõnel soojal suveõhtul seada end sisse enne päikeseloojangut maja päikesepoolsele küljele mugavasse tooli ja jääda ootama. Nahkhiired kasutavad suvel koloonia peidupaigana nii laudisevahelisi pragusid, katuseplaatide aluseid, pööningut või mõnda muud sobivat õõnsust. Peale päikeseloojangut lendavad nahkhiired oma peidupaigast välja, siis ongi neid valgel suveööl üsna lihtne näha,“ annab Triinu huvilistele esmased juhtnöörid. „Vihjeid annavad maja peremehele ka seina äärde kogunevad väljaheited või nahkhiirepoegade krabistamine lae peal või seina sees.“ 

Nahkhiir on üsna viisakas naaber, ta ei näri seinte sisse auke ega tassi kokku pesa soojustusmaterjali, nagu närilised seda teevad. Suurema koloonia korral võib probleemiks osutuda väljaheidete kogunemine, kuid ka sellele leiab lahenduse. Pealegi on nahkhiirte väljaheited ehk guano väga heaks väetiseks.

„Nahkhiir võib olla naabriks ka talvel, maakeldris. Sealgi saab oma nahkhiirt ettevaatlikult jälgida, kuid näpuga puutuda loomakest ei tohi. Siis ärkab ta üles ja kulutab selleks hulga energiat. Liiga palju kordi ärgates võib nahkhiirel enne kevadet energiavaru otsa saada. Moosivõtmine ja muud inimese oma tegemised nahkhiirt üldjuhul ei häiri,“ selgitab Triinu Tõrv.

Huvilistel tasub kinni võtta ka võimalusest osaleda mõnel eksperdi juhitud nahkhiire-ekskursioonil, milliseid ka Triinu Tõrv juhib (nahkhiired.blogspot.com). Seal seletatakse põhjalikumalt, kes nahkhiired on ja kus nad elavad. Vastuse saab enda jälgimiste põhjal tekkinud küsimustele või lahenduse nahkhiirega kooselamisel tekkinud probleemile. Ekspert juhendab, kuidas nahkhiiri paremini looduses märgata. Siis on juba oluliselt kergem omal käel nahkhiirte uurimist jätkata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta