2007. aasta novembris jõustus Euroopa Komisjoni otsus “Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine“. Sellega kiideti heaks Lissaboni lepingule lisatud üldhuviteenuste protokoll, mis on otsustav samm läbipaistva ja usaldusväärse ELi raamistiku loomiseks.

Mis on üldhuviteenused?

Üldhuvi pakkuvad teenused katavad suurt hulka tegevusvaldkondi ning suuri võrke omavaid tööstusharusid alates sellistest valdkondadest nagu energeetika, telekommunikatsioon, transport, audiovisuaalne ringhääling ja postiteenused ning lõpetades sotsisaalteenustega.

Paljudes riikides loetakse universaalteenuste hulka ka prügimajandus / jäätmekäitlus, haridussüsteem ja koolitusteenused ning tervishoiuteenused. Eelpool loetletust on Eestis universaalteenusena käsitletav ainult jäätmekäitlus.

Kõik nimetatud teenused on olulised tarbija ning ettevõtete igapäevaelus ja peegeldavad Euroopa moodsat ühiskonda. Need mängivad tähtsaimat rolli tagamaks sotsiaalne, majanduslik, ja territoriaalne sidusus terves Euroopa Liidus. See on oluline Euroopa Liidu jätkusuutlikuks arenguks.

Kuigi teenuste ulatus ja korraldus on riigi sekkumise ajaloolistest ja kultuurilistest tavadest tulenevalt väga erinev, hõlmab see mõiste majandushuvi pakkuvaid ja mittemajanduslikke teenuseid, mida ametiasutused käsitlevad üldist huvi pakkuvate teenustena ja mis on allutatud erilistele avaliku teenindamise kohustustele. See tähendab, et enamasti vastutab üldhuviteenuse laadi ja ulatuse eest asjakohase taseme ametiasutus. Ametiasutused võivad osutada teenust ise või teha selle ülesandeks teistele era- või avalik-õiguslikule, tulunduslikule või mittetulunduslikule üksustele.

Selliste teenuste pakkujad peavad aga arvestama reeglitega, mis on Euroopa Liidu lepingute ja regulatsioonidega määratletud.

Tarbijatena kulutame me suure ja järjest kasvava osa oma igakuisest sissetulekust just universaalteenustele. Samuti on just need teenused nö võtmeteenusteks majanduses ja sotsiaalses osaluses.

Tarbijale on üldhuvi pakkuvad teenused, mis on:

  • olulised elule ja tervisele

Näiteks juurdepääs veele (joogiveele), elektrile ja gaasi tarnijatele, millele juurdepääsupiirangud ei ole ainult seotud mugavusega, vaid ka ohutusega.

  • olulised sotsiaalseks kaasamiseks

Näiteks telekommunikatsiooniteenused (elupäästva teenusena, kui inimesed on kriitilistes olukordades) ja transporditeenused (eelkõige piiratud juurdepääsuga piirkondades).

Millised on tarbijate põhiõigused üldhuviteenuste osas?

Tarbijail on õigus selgele ja arusaadavale teabele nii hinna, teenuse pakkujate kui ka läbipaistvatele regulatsioonide kohta. Lisaks peavad tarbijad olema võrdselt koheldud ja esindatud nii, et nende huvid oleksid tõhusalt kaitstud.

Euroopa Liidu seadusandlus sätestab kohustused ja põhimõtted üldhuvi pakkuvatele teenustele ehk universaalteenustele selleks, et tagada alaline varustatus, lihtne juurdepääs ning kvaliteet, et tarbija saaks suurimat kasu turukonkurentsist.

Üldist majandushuvi pakkuvad teenused

Kui kõnealune tegevus on oma olemuselt majandustegevus, siis reguleeritakse selliste teenuste osutamist ja korraldust EÜ asutamislepingus sätestatud siseturu- ja konkurentsieeskirjade kohaselt.

Kui tegemist on suurte võrgutööstustega, millel on selgelt üleeuroopaline ulatus (telekommunikatsiooniteenused, energeetika, gaasivarustus, transport ja postiteenused), siis reguleeritakse teenuste osutamist konkreetseid valdkondi käsitleva Euroopa Liidu õigusraamistikuga.

Lisaks reguleeritakse konkreetseid valdkondi, ka avalik-õigusliku ringhäälingu teatavaid aspekte, vastavate Euroopa Liidu õigusaktidega (näiteks piirideta televisiooni direktiiv).

Muude üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (näiteks jäätmehooldus, veevarustus või reoveepuhastus) osutamist ei reguleerita Euroopa Liidu tasandil eraldiseisvate õigusaktidega. Samas kohaldatakse kõnealuste teenuste teatavate aspektide suhtes konkreetseid valdkondi käsitlevaid ühenduse eeskirju, näiteks avalikke hankeid ning keskkonna- ja tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte. Lisaks reguleeritakse mitmete üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist teenustedirektiiviga 4 kehtestatud raamistikuga.

Mittemajanduslikud teenused

Teenuseid, mida traditsiooniliselt osutab riik (näiteks politsei, õiguskaitse ja kohustuslikud sotsiaalkindlustusskeemid), ei reguleerita konkreetseid valdkondi käsitlevate Euroopa Liidu eeskirjade ega ka EÜ asutamislepingus sätestatud siseturu- ja konkurentsieeskirjadega. Kõnealuste teenuste osutamise teatavad aspektid võivad olla reguleeritud muude asutamislepingus sätestatud eeskirjadega, näiteks mittediskrimineerimise põhimõttega.

Üldhuviteenused energia vallas

Eesti tarbijatel on võimalik energiaallikana kasutada elektrit ja gaasi.

Elekter üldhuviteenusena

Vastavalt Euroopa Liidu elektri- ja maagaasidirektiivile on tagatud kõikidele elektritarbijatele vaba juurdepääs võrgule ehk tarbijal on õigus endale ise elektrimüüja valida ning soovi korral ka müüjat vahetada. Paralleeli võib siin tuua näiteks telefonituruga, kus tarbijal on õigus operaatori vahetamiseks, samas kui telefonivõrgu omanik peab tagama kõikidele operaatoritele juurdepääsu oma sidevõrgule.

Elektrituru avamise osas on Eestil üleminekuperiood aastani 2013. Aastal 2009 pidi Eesti avama oma elektrituru 35% ulatuses, mis tähendab, et sellest ajast alates saavad suuremad tööstustarbijad valida endale ise sobiva elektrimüüja või -tootja.

Elektri-, maagaasi- ning kaugküttesektor sõltuvad otseselt või kaudselt nafta hinnast maailmaturul. Kuna Eestis toodetakse valdav enamus elektrienergiast põlevkivist, siis ei mõjuta see otseselt elektrienergia tarbijaid.

Eesti elektrisüsteem on üles ehitatud osana endise Nõukogude Liidu loode elektrisüsteemist. Eesti kuulub ühtsesse sünkroniseeritud süsteemi koos Venemaa, Valgevene, Läti ja Leeduga.

Eestil on naaberriikidest ühendused Venemaa, Läti ja Soomega. Ühendus Soomega toimub 2006. aasta lõpus käivitunud 350MW võimsusega alalisvoolu kaabli kaudu. Samas tuleb ära märkida, et Soome kuulub põhjamaade elektrisüsteemi Nordel, mis ei ole sünkroniseeritud Loode-Venemaa elektrisüsteemiga, mille alla kuulub Eesti.

Eesti elektriturgu iseloomustab äärmiselt suur kontsentreeritus ning orienteeritus ühele kütuseliigile, nimelt toodetakse ligi 94% kogu elektrienergiast põlevkivist, samas on muude kütuste osakaal äärmiselt tagasihoidlik. Samuti kontrollib sisuliselt kogu elektrienergia tootmist suurim energiaettevõtja - Eesti Energia AS. Seejuures väärib ära märkimist, et praktiliselt kogu elektrienergia tootmine baseerub kodumaistel energiaallikatel ning seeläbi on Eesti sõltumatu kütuse impordist. Eesti Energia AS-i kontserni kuulub ka suurim põlevkivi tootja AS Eesti Põlevkivi.

Gaas üldhuviteenusena

Euroopa Liidu elektri- ja maagaasidirektiivile vastavalt on tagatud kõikidele gaasitarbijatele vaba juurdepääs võrgule ehk tarbijal on õigus endale ise gaasimüüja valida ning soovi korral ka müüjat vahetada. Alates 1. juulist 2007 on kõikidel tarbijatel õigus endale gaasimüüja valida.

Elektri-, maagaasi- ning kaugküttesektor sõltuvad otseselt või kaudselt nafta hinnast maailmaturul. See mõjutab ka maagaasi ja kaugkütteteenuste tarbijaid Eestis.

Maagaasi osakaal Eesti kütusebilansis on 2008. aasta seisuga ca14%, seega ei ole tegemist eriti suure osakaaluga ning kasutatakse gaasi eelkõige kütteks. Seejuures on maagaasi osakaal elektrienergia tootmisel vaid 2,6%, kuid soojuse tootmisel koguni 45,9%.

Eestis reguleerib Maagaasiseadus gaasi impordi, ülekande, jaotamise ja müügiga seonduvaid tegevusi gaasivõrgu (edaspidi võrk) kaudu ning võrguga liitumist.

Eesti gaasituru korraldus sai alguse 1998. aastal koos energiaseaduse jõustumisega, mis sätestas vabatarbijateks kõik gaasitarbijad v.a kodutarbijad. Kehtiv maagaasiseadus sätestab, et kuni 1. juulini 2007 olid kõik tarbijad v.a kodutarbijad vabatarbijad ning alates 1. juulist 2007 on kõik tarbijad vabatarbijad ehk ka kodutarbijatel on õigus valida endale sobiv gaasi müüja.

Alates 1. juulist 2007 on kogu turg avatud. Sisuliselt on tegemist formaalselt avatud turuga kuna reaalne konkurents gaasiturul puudub. Nagu juba eelpool mainitud on Eestil ühendused vaid Venemaa ning Lätiga ning ainus gaasitarnija kõigis kolmes riigis on Venemaa. Seega puudub müüjate vahel reaalne konkurents, sest kõigis kolmes Balti riigis on võimalik gaasi osta vaid Venemaalt.

Balti riikidega analoogne olukord on ka Soomes, kus kogu maagaas imporditakse samuti Venemaalt. Seega ei tekiks gaasiturgu ka Eesti – Soome vahelise gaasitrassi ehitamisel, sest ka nelja riigi ühisel turul oleks tegemist vaid ühe tarneallikaga. Küll aga võimaldaks Eesti ja Soome vahelise ühenduse ehitamine parandada tehnilist tarnekindlust.

Kogu hulgiturul müüdava gaasi impordib AS Eesti Gaas ning konkureerivad hulgimüüjad puuduvad. Seadusega on gaasi import võimaldatud kõikidele turuosalistele. Vastavalt maagaasiseadusele on küll gaasi impordiks väljapool EL-i vaja saada tegevusluba, kuid selle taotlemine ei ole keeruline, sisuliselt tuleb täita vaid formaalseid nõudeid.

Valitseb olukord, kus gaasiturul tegutseb lisaks AS-i Eesti Gaas kontserni kuuluvale võrguettevõtjale veel hulk väiksemaid võrguettevõtjaid, kes müüvad lisaks võrguteenusele oma tarbijatele ka maagaasi. Väikesed võrguettevõtjad ostavad aga eranditult gaasi AS-i Eesti Gaas käest ning valdav enamus nende tarbijatest on kodutarbijad. Kuna 2007. aasta 1. juulist on kogu gaasiturg avatud, siis on tekkinud olukord, kus sõltumatud gaasimüüjad peavad konkureerima eelkõige AS-ga Eesti Gaas.

Eesti gaasivarustust iseloomustab asjaolu, et mitmetes piirkondades, nagu Lääne-Eestis, saartel ning ka Kesk-Eestis puudub gaasivarustus, suuresti on see ka tingitud Eesti territooriumi madalast asustustihedusest.

Sideteenused üldhuviteenustena

Sideteenuste kasutamine on osa meie igapäevaelust: räägime telefoni teel, saadame sõnumeid, kasutame internetti.

Telefon üldhuviteenusena

Traditsiooniliselt nimetatakse Eestis telefoniks lauatelefoni. Aastate eest olid pikad järjekorrad telefoni saamiseks. See oli paljuski priviligeeritud teenus ja kättesaadav vähestele.

Viimastel aastatel on aga ka selles vallas toimunud suured muudatused. Varasema ühe teenuse pakkuja kõrvale on tulnud mitmed teised, juurde on tulnud võimalus sõlmida ühtne leping televisiooni, interneti ja lauatelefoni kasutamiseks.

Kui varasemalt oli teenuse kättesaadavus ainult piirkondades, kus olid olemas telefoniliinid, siis nüüd on võimalus saada lauatelefoniteenust raadiosidet kasutades. Samuti on võimalus ühel tarbijal saada mitu erinevat telefoninumbrit, sh võimalus faksiteenuse kasutamiseks.

Kõik see on tervitatav konkurentsitingimuste avardamise seisukohalt, kuid võib tekitada tarbijas segadust valiku langetamisel.

Mobiilside üldhuviteenusena

Tänapäeval on juba väga noortel oma taskutelefon ning enamus meist ei kujuta elu ilma selleta enam üldse ette.

Meid ümbritseb kõikjal reklaam ja suur osa sellest on erinevate mobiiltelefonide ja operaatorite püüd leida endale uusi kliente ja tõestada, et just nende pakkumised on soodsaimad ning leviala parim või kvaliteetsem.

Reklaamiseadus sätestab küll kindlad reklaamid ja keelustab eksitava reklaami, kuid sageli on nö piiripealset mängimist. Igal juhul tuleb olla tähelepanelik kõiksuguste parimate pakkumiste, soodsaimate kõnehindade, kvaliteetsemate ja parimate levialade hüüdlausete suhtes. Sageli on selliste loosungite taga teatud AGA’d või lisatingimused.

Internet üldhuviteenusena

Interneti kasutamisel on oluline, et arvutil või võrgul oleks viirusetõrje, mis kaitseks internetis levivate viiruste eest. Oluline on jälgida, et viirusetõrjeprogramm oleks uuendatud.

Elektronpostiga leviva spämmi vastu aitab spämmifilter jms. On alati võimalus oma arvuti seada ohtu, kui surfad internetis ja klikid erinevatele linkidele või avad kahtlaste pealkirjadega meile.

Jälgi, et sa ei jagaks oma paroole, isikuandmeid jmt võõrastele, eriti just interneti vahendusel.

Selleks, et mitte riskida andmete kadumisega arvutist, tuleb salvestada andmed varukõvakettale, mälupulgale, CD kettale jne.

Mitme teenuse paketid

Transport üldhuviteenusena

Ühistransport hõlmab bussi-, rongi-, lennu- ja meretransporti aga ka metrood.

Mitmete EL riikidega võrreldes on eestisisene transport igapäevaselt kättesaadav siiski vaid piiratud ulatuses, nt täielikult puudub metroo. Laevaliiklus ei ole üldjuhul kasutatav igapäevasteks sõitudeks. Rongiliiklus on samuti piiratud juurdepääsuga.

Postiteenus üldhuviteenusena

Postiteenuse osutaja on isik, kes osutab postiteenuseid ja edastab postisaadetisi. Postiteenuse osutaja peab taotlema vastavat tegevusluba Konkurentsiametilt ning vastama postiseaduse tingimustele.

Postiteenust osutavate ettevõtjate, kes on esitanud Konkurentsiametile tegevuse alustamise teate või kellele on väljastatud tegevusluba, andmetega on võimalik tutvuda majandustegevuse registris.

Eestis on suurimaks postiettevõtteks AS Eesti Post, kelle põhitegevuseks on universaalse postiteenuse osutamine. Eesti Postil on suurim postiljonide ja postkontorite võrk üle Eesti, mis võimaldab ka teistel turul osalejatel seda võrku kasutada. Lisaks Eesti Postile on postiteenuste turul veel teenusepakkujaid. Eelkõige pakutakse kullerteenust nii Eestisiseselt kui ka väljaspoole. Pakkujate ülevaate leiad siit. Lisaks eelnevale loetelule pakub ka Eesti Posti kullerteenust. Seda pakub ELS, kes on Eesti Posti kullerteenuse pakkuja nii Eestis kui väljaspool. Täpsemalt loe siit.

Postiteenuse turg Eestis on avatud alates 1. jaanuarist 2009. Postiteenuse turu avamise kõige suurem ja olulisem eelis tarbijale on see, et teenus muutus kliendi jaoks mitmekesisemaks, tänapäevasemaks ja kättesaadavamaks.

Turu avamine tähendab seda, et kõik turule sisenevad postifirmad võivad taotleda luba universaalsete postiteenuse (kuni kahekilogrammise kirisaadetise ja kuni 20-kilogrammise postipaki edastamine) koosseisu kuuluvate teenuste osutamiseks. Sealhulgas ka kuni 50-grammiste kirjade edastamiseks, mis oli kuni 2009. aasta alguseni ASi Eesti Post ainuõigus.

Samuti peab praeguseks Eesti Post võimaldama teistel firmadel oma olemas olevat postivõrku kasutada (ja vastupidi).

Selleks, et kirjad ja pakid ka avatud turul kindlasti tarbijateni toimetataks, korraldatakse universaalse postiteenuse osutaja leidmiseks konkurss. Oluline on ka see, et kõik postiteenuse osutajad, kelle teenuse osutamise käive ületab 64 000 eurot, peavad maksma riigieelarvesse universaalse postiteenuse makse, millest vajadusel kaetakse universaalse postiteenuse osutaja ebamõistlikult koormavad kulud. Hüvitamise vajaduse ja hüvituse suuruse otsustab Konkurentsiamet.

Nõuded postkontorite asukohale

  • Iga valla territooriumil peab olema vähemalt üks universaalset postiteenust osutav postkontor. Igasse valda, mille püsielanike arv ületab 2500 inimest, paigutatakse täiendavalt üks või enam universaalset postiteenust osutavat postkontorit.

  • Iga linna territooriumil peab olema vähemalt üks universaalset postiteenust osutav postkontor. Rohkem kui 20 000 püsielanikuga linnas tuleb iga järgneva kuni 20 000 püsielaniku kohta paigutada üks täiendav postkontor.

  • Maapiirkonnas postkontorist kaugemal kui 5km elavale või asuvale postiteenuse kasutajale tuleb tagada universaalse postiteenuse osutamine tema elu- või asukohas e tarbijale tuleb tema postisaadetised sh pakid koju toimetada. Kasutaja elu- või asukoha kaugust postkontorist mõõdetakse mööda avalikult kasutatavaid teid. Maapiirkonnaks on küla, aleviku ja alevi territoorium.

Kui otsid postkontorit, siis vaata siia.

Euroopa Liidu Postiteenuse regulatsioonist saab ülevaate siit.

Euroopa Liidus reguleerib vaba Postiteenuste turgu EL Direktiiv 2008/6.

Vesi ja kanalisatsioon üldhuviteenusena

Ühisveevärgi ja -kanalisatsioonina käsitatakse ühisveevärki või ühiskanalisatsiooni eraldi või mõlemat üheskoos.

Sademete-, drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ehitisi ja seadmeid loetakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi kuuluvaiks, kui kohalik omavalitsus ei ole teisiti otsustanud. Ühisveevärk ja -kanalisatsioon võib olla avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku omandis. Ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile kohaldatakse asjaõigusseaduse §-s 158 sätestatut.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetaval alal peab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik või valdaja seda arendama selliselt, et oleks võimalik tagada kõigi sellel alal olevate kinnistute veega varustamine ühisveevärgist ning kinnistutelt reovee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni.

Ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel.

Kui kohalikul omavalitsusel puudub ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava, võib ühisveevärki ja -kanalisatsiooni rajada detailplaneeringu alusel kuni selle arendamise kava valmimiseni. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostamist korraldab kohalik omavalitsus.

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava koostatakse vähemalt 12 aastaks. Kava vaadatakse üle vähemalt kord nelja aasta tagant ja vajaduse korral seda korrigeeritakse. Seejuures tuleb kava täiendada nii, et käsitletava perioodi pikkus oleks taas vähemalt 12 aastat, ning ülevaadatud kava uuesti kinnitada.

Kava peab sisaldama vähemalt:

  1. ühisveevärgiga kaetavate alade ja reovee kogumisalade kaarte;

  2. dimensioneeritud vee- ja kanalisatsioonirajatiste põhiskeemi, sealhulgas reoveekogumisalade sademe- ja drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee äravoolurajatiste põhiskeemi;

  3. ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendusmeetmete ajakava ning nende hinnangulist maksumust. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava tuleb enne kinnitamist kooskõlastada Keskkonnaameti ja tervisekaitsetalitusega.

Euroopa vee informatsiooni keskuse veebilehele on kokku kogutud veega seonduv teave Euroopa Liidus.

Artikkel ilmus Bioneeri tasuta e-õppes. Loe e-õppest teema kohta lisaks ka lugejate kommentaare!

Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õpe saab teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele.

E-õppe lugemiseks registreeri ennast e-õppe kasutajaks. Need lugejad, kes on juba registreerunud, peavad ainult e-õppesse sisse logima.

Sarnased artiklid

  • Sarnased artiklid puuduvad