Poisike võõra tiigi kaldal püüdis õhtu eel vaikides ja pea liikumatult mõned kogred. Need olid paigalseismise ja pika ootamise eest väga väike tasu. Iga poisike ei suudagi nii kaua paigal püsida kui mina seal suutsin.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 29. jaanuar 2015
Ootamise tasu tuli ise kohale: üks kodutuvi maandus minust mõne meetri kaugusel kalda peal ja hakkas tiigist vett jooma. Unustasin poisikese peegelpildi ja õngekorgi vaatamise ning läksin julge tuvi juurde, too ei lennanudki ära. Kummardusin ja võtsin ta kätte. Õhtune saak oligi käes, see oli üks tuvilugu.
Kodus elas ta mul mõne päeva küülikupuuris, siis tegin puuriukse lahti ja jätsingi selle avatuks. Õhtul koolist tulles oli puur tühi ja tuvi oli oma teed läinud. Rohkem ma nii julget tuvi kohanud pole, isegi Loksa bussijaamas mitte. Miks ta selline oli, seda ma ei tea. Miks minust kui kalamehest mõne hetkega saagiahne jahimees sündis, seda võib ju aimata.
Jõetaguse, 1985.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
