Ühestki tüdrukust öölugusid leidmata, said minu öisteks sõpradeks kakuhääled ja öösorrid. Viimased on need, kes hämaruses putukajahti peavad ja seda ka asfaltteedel.

Elu parimad asfaltteed leidsin põhjaranniku lahedatel maastikel. Et nad sageli päevateekonna jaoks liiga pikad said, tuli hämarusest ja õhtust lisa võtta ning öösorride videvikumaailm sai nii minu omaks.

Õhtuti laskuvad nad teedele ja ega ei lähegi nii kergelt sealt lendu. Öösorrid siin ja seal olid pikkade teede tänu jalakäijale, kes ma ju seal olingi. Ja öösorrist lugu leida on lihtne siis kui sa kõnnid hämaratel teedel ja pikk pimedus ees ootamas on.

Soojal asfaldil jahivad nad putukaid ja ei aima vist isegi, et nad mulle ööjutustuseks sünnivad. Laheda maa teedelt ja teekonnalt kogutud jutud ja jutustused on paljud ka öödest leitud. Üks, kes ööjutte mulle kinkis, oligi lahe öötegelane öösorr ja seda just lahedal maal.

Lahemaa, 1990-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks