See juhtus siis, kui mu tütar oli umbes 4-5 aastat vana. Olime ikka suviti maal Mamma juures suvitamas. Sinna jõudis tüdruk ka siis, kui oli haigeks jäänud. Seal oli meie sanatoorium ja muidu koht, kus olla.
- Pillevna püüab päeva
- 14. jaanuar 2024
Mammal oli oma majapidamine maal, nii tegi mu tütar tutvust koduloomade ja -lindudega, kassidest - koertest rääkimata. Meie kõigi lapsed käisid suviti maal ja mängukaaslastest polnud seal kunagi puudust.
Kui ma ise tööl olin, sörkis tüdruk Mammal sabas ja aitas teda jõudumööda. Kõik tööd olid vaja ära teha. Ega lapse pärast ei saanud veel elu seisma jääda. Minu kasvatamiseks ei olnud Mammal omal ajal suurt aega, siis oli kolhoosis vaja tööl käia. Nüüd üritas ta kõik puudujäägid korvata ja mamma hellitas mu last teinekord isegi üleliia.
Mäletan, kuidas me lambapügamise talguid tegime. Kuna mina lambaid niita ei osanud, siis aitasin ma neid kinni püüda ja pikali panna ning kinni siduda. Niitmine oli nii suur täpsustöö, et seda tegi ainult Mamma. Kuni ta ühte lammast pügas, oli meil vaba voli muuga tegeleda. Tõin toast fotoka ja otsustasin oma tütrest koos lammastega teha mõned nunnud pildid. Püüdsin ühe talle kinni ja sättisin selle tüdrukule sülle. Tegin siis oma klõpsud ära. Tol ajal olid veel filmiga aparaadid ja tulemust sai alles hiljem näha. Aga laps on ju ainult laps, kaua ta ikka jaksab ühte lammast kinni hoida.
Enne kui ma tüdrukuni sain, oli tall jõudnud ennast lapse käest lahti rabeleda ja lahkudes koksas ta veel tüdrukut jalaga otsaette. Tekkis suur segadus. Laps röökis nutta kõigest kõrist.
Lambatall kadus tüdruku kisa peale teiste lammaste sekka peitu. Mamma jättis töö pooleli ja tormas toa poole, et külmikust tuua midagi külm haige koha peale. Aga see lammas, kelle pügamine pooleli, siputas abitult jalgu taeva poole. Ta oli ju kinni seotud.
Mul jäi üle ainult last lohutada ja haiget saanud kohale peale puhuda. Muhk kasvas aga kohutava kiirusega. Lõpuks saabus Mamma jooksuga, suur külmunud liha käntsakas kilekotis. See oli esimene asi, mille ta oli külmikust kätte saanud.
Nägin siis sellel päeval kaks korda imet, kui seda nii võib nimetada. Ma polnud varem veel kunagi näinud, et üks muhk võib nii kiiresti kasvada ja kaduda. Kuni selle hetkeni arvasin, et nii on ainult multikatesse joonistatud. Nüüd nägin aga seda oma silmaga. Külmast lihatükist oli ikka palju kasu.
Muidugi otsaette mingi muhk jäi küll, kuid see polnud enam nii kohutavalt suur ja hirmutav. Kui tütar lõpuks tuppa jõudis, läks ta ennast kohe peeglist vaatama nagu üks ehtne daam kunagi ja teatas, et kogu ta väljanägemine on nüüd rikutud.
Eks see oli muidugi minu rumalus lapsele poolenisti metsik lambatall sülle toppida. Sain ise ka sellest aru, aga mida oli selle tagantjärele tarkusega enam peale hakata. Muhk ilutses lapse peas ja läks alles päevi enne, kuni see lõplikult kadus, aga süümekad on mul veel siiani alles, kui sellele seigale mõtlen.
Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
