Hakirõngastega kõlistasin ma mitu kevadet. Panin neid hakilaste jalgadesse ja olin selle nimel peaaegu kõigeks valmis.

Üks hakipesa asus kõrgel viljakuivati ventilatsioonišahtis. Hakilaste ja nende vanemate kisa oli see, mis nad seal reetis ja mind sinna ülesse ronima pani.

Keerasin kaitsevõrgu mutrid lahti ja paningi neljale hakipojale rõngad jalga. Seda ilma, et nende vanemad asjast aimu oleksid saanud.

Võre asetati tagasi ja hakkide ning nende sõbra elu läks omasoodu edasi. Hakirõngastaja argipäev saatis mind terve ühe kevade. See pani mind ronima ja sageli ka nuputama, et
kuidas hakilapsed rõngad jalga saaksid.

Hea pea viib inimlapsi elus edasi. Sedasi tõdesin kord ja hakirõngastaja minus kinnitas seda tõsiasja. Hakk on kehalt keskmine ja mõistuselt suur lind. Seda
kinnitas ka hakipesa ventilatsioonišahtis, mis rikkis oli ja mis ei töötanud.

Ja nii see nende koduks saigi. Hakilugu ise jätkus veel mitmel kevadel. Ja heal meelel sai minust tarkade lindude suur sõber, kes ise tarkust välja näitas nende rõngastamisel.

Neeruti, 1984-1986.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid