Kuu aega tagasi alustasin eksperimenti eesmärgiga jälgida, kui kalliks ökoeluviis rahaliselt kujuneb. Olen mahetoitu, -kosmeetikat ja keskkonnasõbralikke kodukemikaale ennegi ostnud, aga siiani ei olnud ma kuluarvestust pidanud.

Otsustasin kohe eksperimendi alguses, et ei hakka äärmustesse laskuma. Just sellel põhjusel ei olnud mu menüü 100% mahetoidust koosnev. Näiteks eaka sugulase juubelil viibides ja koolitusel käies sõin täiesti tavalist mittemahedat toitu. Ka maalt vanaema juurest toodud köögiviljad ja õunad olid ilma mahemärgita.

Septembri toidukulud oleksid olnud oluliselt väiksemad, kui ma poleks käinud väljas söömas. Pealinna söögikohtades võib kerge eine maksta sama palju, kui tavaolukorras terve päeva toit või veelgi rohkem. Keskmine kulu toidule koos kohvikukülastustega oli 47,4 krooni päevas, mis tegi ühe toidukorra hinnaks 15,8 krooni. Kui võtta keskmine vaid nendelt päevadelt, kui ma kodutoitu sõin, siis oli summa palju väiksem – 39,4 krooni, mis tegi ühe toidukorra hinnaks 13,13 krooni.

Muidugi sõltub toidukulu iga inimese individuaalsetest harjumustest, aga mina isiklikult ei pea enda poolt saadud tulemust kehvaks. Eesti Konjunktuuri Instituut väitis kevadises uuringus, et keskmise sissetulekuga inimesed kulutavad toidule 1100 krooni kuus (12,22 krooni üks söögikord). Minu kulud toidule olid 1423 krooni ja sinna sisse arvestasin ma ka juubelile sõidu.  

Ausalt öeldes, ei kujuta ma ette, kuidas elada väiksemate kuludega, kui aeg-ajalt tuleb külastada ka Tallinna söögikohti. Ma arvan, et kui Konjunktuuri Instituut oleks sama uuringu teinud Tallinna töötavate elanike seas, siis oleks kuu keskmine kulu toidule olnud palju kõrgem.

Minu eksperiment ei sisaldanud ainult mahetoidu tarbimist. Ma andsin endast parima ka igapäevaelus. Näiteks autoga sõitsin ma kuu aja jooksul viis korda ja  kõik need korrad olid nn autojagamised. Ülejäänud päevadel kasutasin ühiskondlikku transporti. Kuukaardi hind oli 275 krooni, seega kulud transpordile olid oluliselt väiksemad kui  keskmisel autoomanikul.

Pesu ja nõusid pesin ma allergikutele mõeldud fosfaadivabade vahenditega Mini Risk kodukemikaalide sarjast (kulu kokku 279,70).  Nagu lihtne arvutus näitas, on Mini Risk pesupulbri kasutamine isegi soodsam valik kui paljureklaamitud markide eelistamine. Nõusid pesin enamus kordadel kahe kausi abil, sest nii kulus kõige vähem vett.

Kodus koristasin mikrofiiberkangaste, puhta vee, sidruni, sooda ja äädika abil. Vahest võtsin  appi ka nõudepesuvahendi ja plastikkonteineriga tolmuimeja (ei vaja tolmukottide vahetamist). Kuna mikrofiiberkangast puhastuslapid olid mul jube enne olemas, siis kulus puhastusvahenditele vaid 16,5 krooni. Kui kasutada paberist tolmukottidega tolmuimejat, siis on koristamisele kuluv summa märkimisväärselt suurem.

Mahekoostisosadega kosmeetika oli mittemahedatest valikutest tõesti kallim. Näiteks 200ml šampoon maksis 98 krooni. Tavapoodides müüdavad šampoonid maksavad 25-45 krooni. Samas kvaliteetsed juuksurisalongides müüdavad tooted on mahetoodetest veelgi kallimad.

Septembri kuus tekkis mul väga vähe pakendiprahti. Toorpiima topsid kasutasin ära jahu ja tangainete säilitamisel. Kilekotte ma eraldi ei ostnud. Paberist pakenditesse kogusin omakorda paberit või biojäätmeid. Tavalisse prügikasti viskasin pakenditest vaid mõned jogurtitopside kaaned ja võipaberid.  Suurem osa jäätmetest olid biojäätmed, sest ise kodus süüa tehes tekib neid jäätmeid kõige rohkem.  

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Ökoeluviisi maksumus sõltub paljuski tarbimisharjumustest. Eks igaüks peab iseenda põhjal otsustama, kas minu poolt ära toodud kulutused on palju või vähe. Ma ise arvan, et keskkonnasõbralik eluviis ei ole ainult väga rikaste inimeste eralõbu, vaid kohandatav ka täiesti tavalises peres.

Järgmises postituses jagan kuu ajaga omandatud säästunippe.