Kevadine juba lahtisulanud asfaltee oli see paik, kus minu jaoks kevad algas. Tee, mida mööda mereranda pidi Võsult tulin, et Altjale jõuda, läheb väiksest Koolimäe järvest mööda.

See kunagine merelaht on tee alt läbivoolava ojakese läbi oma suure sõbraga ühenduses. Tuli meelde kuuldud jutuke, mis legendisarnaselt kõlades räägib, et Koolimäe lahe haugid siia järvekesse kudema tulevad. Ja väikse sillakese peale tulevad kevadeti kalamehed järvekesest oma küsima. Kord, kui saamahimulisi palju sillakesele oli kogunenud, oli sillakese tervis üles ütelnud ja niimoodi kalameestekamp vette sattunud.

Hilisemakski peatuspaigaks saanud tähtis koht asfalteel oli see, kus ekskursioonibusse peatasin ja seda lugu ekskursantidele rääkisin. Tähtis koht sai kõigi lemmikuks ning kunagine kevadine peatuja  ja loo leidja peal loo ärarääkimist aplausi osaliseks. Et üks kevadine matk mulle ühe peatuse ja loo kingib ning hiljem palju kuulsust kaasa toob, seda ma esimesel peatusel kohe ei teadnud. Alles hiljem otsustasin loo leidmise ja peatuspaiga juurde tagasi pöörduda ning sajad ekskursaioonibussid said minu kunagisest tähtsast peatuspaigast oma osa.

Koolimäe, 1991-2003.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!