Maailma rahvaarv kasvab. ÜRO andmetel elas 1950. aastal maailmas 2,6 miljardit inimest, 1999. aastaks juba 6 miljardit ning 2015. aasta keskel 7,8 miljardit inimest. ÜRO prognooside kohaselt on aastaks 2030 maailma rahvaarvuks 8,5 miljardit inimest, 2050. aastaks 9,7 miljardit ning aastaks 2100 suureneb rahvaarv maailmas 11,2 miljardi inimeseni. Õigustatult kerkib esile küsimus, kas kõigile neile inimestele jätkub toitu ka tulevikus?

Põllumajandustootmine on perioodil 1960-2015 kolmekordistunud. Tehnoloogilised uuendused põllumajanduses ja üha vähesema tööjõu kasutamine on toetanud linnastumist. Maapiirkondades elas 35 aastat tagasi enam kui 60% maailma rahvastikust, tänapäeval elab linnades umbes 54% inimestest, 35 aasta pärast, aastaks 2050, elab linnades 2/3 maailma rahvastikust. Kui 1900. aastal oli viiest ameeriklasest kaks farmerid, siis tänapäeval on 50st ameeriklasest üks farmer.

Linnastumine mõjutab toitumisharjumusi, mis omakorda tingib muutusi toidusüsteemides. Toidu teekond põllult taldrikule on rohke töötlemise ja pakendamise tõttu pikenenud. Energiaküllase ja ebatervisliku toidu söömine väljendub inimeste ülekaalulisuses ja rasvumises. Maailmapanga andmeil oli 2014. aastal 2,1 miljardit ülekaalulist või rasvunud inimest. Maailma rahvastiku kasvu nähakse tulevikus koondumas Aafrikasse ja Aasiasse. Linnastumine muudab sealsed riigid importtoidust üha sõltuvamaks. Aasiasse ja Aafrikasse ekspordivad toitu peamiselt Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, kuid juba 2023. aastaks ei jõuta piirkondade toidunõudlusele vastata. Et toita 2050. aastal 9,7 miljardit inimest peab Maailmapanga hinnangul tootma vähemalt 50% rohkem toitu.

Hoolimata üha kasvavast toidunappusest, kasutavad rikkamate maade inimesed toiduaineid dekoratsioonideks. Foto: Pixabay
Hoolimata üha kasvavast toidunappusest, kasutavad rikkamate maade inimesed toiduaineid dekoratsioonideks. Foto: Pixabay

Neli põllukultuuri - nisu, riis, mais ja sojaoad, annavad 2/3 vajalikest kaloritest. Teadlaste hinnangul tuleks just nende põllukultuuride osas saagikust suurendada. Väikesed ja keskmise suurusega farmid on mitmekülgsemad, varustades maailma 51-77% ulatuses liha, teravilja, suhkruroo, juur-, puu- ja kaunviljaga. Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Uus-Meremaa suurfarmidest pärineb 75% maailma teraviljast, lihast ja puuviljadest.

Toidutootmise laiendamine on jätnud jälje looduskeskonnale. Umbes ½ maailma kunagi katnud metsadest on nüüdseks kadunud, reaalsuseks on muutunud joogivee nappus ja bioloogilise mitmekesisuse hävimine. Põllumajandusest tingitud kasvuhoonegaaside emissioonide põhjusteks on peamiselt vilja- ja karjakasvatus. Sajandi keskpaigaks teravneb konkureerimine põllumajandusele vajalike ressursside pärast, mis võib viia nende ülekasutamiseni. Näiteks on 2050. a. vaja juurde umbes 100 miljonit hektarit põllumaad. Metsaraie põllumaa saamiseks sunnib aga asjalisi konkureerima.

Maailmas on jäänud vähe võimalusi põllumaade laiendamiseks, mistõttu soovitatakse hoopis saagikust suurendada vähem tootlikel põllumaadele näiteks Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Vähestes riikides, kus põllumaid saaks laiendada, on FAO (ÜRO põllumajandus- ja toitlustusorganisatsioon) hinnangul peamiseks takistuseks aga võimalikele põllumaadele ligipääsetavus. Seega saab kasvavale nõudlusele vastata efektiivse ressursikasutuse ja tootmise abil. Põllumajanduse veetarve on suur.

Maailmapanga andmeil kasutab põllumajandus 70% maailma veest. Hinnanguliselt niisutatakse kogu maailma põldudest umbes 24%, need põllud toodavad 30- 40% maailmas vajaminevatest kaloritest. Sademetevaestes piirkondades kasutatakse põldude kastmiseks joogivett, mis on viinud veevarade kahanemiseni. See trend on küll aeglustumas peamiselt tänu põllumajanduse moderniseerimisele ja niisutussüsteemidele, kuid Aasias kasutatakse siiski umbes 20% kogu joogiveest kastmisveeks. FAO soovitusel tuleks panustada alternatiivsetesse veeressurssidesse, ühe võimalusena nähakse vee taaskasutamist.

Üks enim veeressursse nõudev tegevus on kohvijoomine. Ja pärast satub tihtilugu ühekordselt kasutatav kohvitops jäätmena loodusesse. Foto: Pixabay
Üks enim veeressursse nõudev tegevus on kohvijoomine. Ja pärast satub tihtilugu ühekordselt kasutatav kohvitops jäätmena loodusesse. Foto: Pixabay

Toidutootmisele avaldavad mõju kliimamuutused. Maailmapanga hinnangul vähendavad kliimamuutused enam kui 25% saagikust. Prognooside kohaselt teravneb toiduvarustuse küsimus peale 2030. aastat just kliimamuutuste tõttu. Temperatuuri tõus ja sademete nappus avaldavad mõju näiteks troopiliste piirkondade väikefarmeritele. Lisaks saagikuse vähenemisele võib kliimamuutus tingida ka mõne põllukultuuri toiteväärtuse kahanemist. Osaliselt seostatakse kliimamuutustega ka vaestes põllumajanduspiirkondades toimetavaid arvukaid naisfarmereid ja ka vanemaealisi farmereid. Mõlemal grupil on piiratud ligipääs ressurssidele: infole, koolitustele ja finantstoetustele.

Näiteks on FAO andmeil Sahara-taguses Aafrikas just tänu soolisele ebavõrdusele naiste tootlikkus 20-30% meeste omast madalam. Tööeas meeste väljarändeni vaestest piirkondadest on viinud soovimatus töötada madala sissetulekuga põllumajanduses. Maailma vaesemate piirkondade elanikest 80% elab ja töötab farmides, neist peaaegu pooled (43%) on naisfarmerid. Vähem arenenud maades on loomakasvatus üks kiiremini kasvavaid põllumajandusharusid. Ennustatakse, et aastaks 2050 muudab 40% maailma rahvastikust oma toitumisharjumusi, tarbides üha rohkem liha, piima ja mune.

Alates 1961.a. on liha tarbimine maailmas suurenenud ligikaudu 20 kg võrra, näiteks 2014. a. söödi keskmiselt 43 kg liha inimese kohta aastas. FAO ja OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) andmetel tarbib Hiina ¼ kogu maailma lihast. Loomakasvatus kasutab rohkelt maa- ja veeressurssi, samuti annab loomasöödavajadus tõuke metsaraieteks. USA põldudelt läheb 2/3 kaloritest loomasöödaks. Lihatootmine on kiiresti muutust vajav sektor, sest 2050. a. prognoositakse, et nõudlus liha järele kasvab 75%. Taastuvenergia valdkond mõjutab samuti nii toidu kui loomasööda tarbimist ja tootmist ning õhutab metsade raiumist bioenergia toorme põllumaadeks. 14% maailmas kasutatavast energiast on taastuvenergia, millest umbes 73% pärineb bioenergiast. Kuigi biokütuste tootmine on suurenenud 2007. a. 60 miljardilt liitrilt 130 miljardile liitrile 2015.a, on edasine kasv OECD ja FAO 2017-2023.a. prognoosi kohaselt aeglane. Maailma toidukaloritest 25% ja umbes 50% kogu toidu massist kaob või roiskub enne tarbimist. FAO väitel roiskub vähem arenenud maades 1/3 toidust tänu oskamatule saagikoristusele, halbadele ladustamistingimustele ja aeglasele transpordile. Arenenud riikides tekivad toidujäätmed tarbimise käigus. Teraviljatoodetest visatakse ära 30%. Lihast läheb raisku 20%, mis on võrreldav 75 miljoni lehmaga. Näiteks viskab ameeriklane igapäevaselt ära keskmiselt 1334 kcal.

Toodetud toidust läheb raisku ligikaugu kolmandik. Foto: Pixabay, CC Public Domain
Toodetud toidust läheb raisku ligikaugu kolmandik. Foto: Pixabay, CC Public Domain

Kliimamuutused ja põllumajanduseks vajalike ressursside nappus raskendab toidutootmist, muutes aastaks 2050 toiduhinna kogu maailmas kõrgeks. Kõrgem hind tähendab seda, et üha vähem inimesi saab toitu endale lubada. Maailmapanga andmeil kannatab juba praegu toidunappuse all umbes 815 miljonit inimest. ÜRO andmetel on 2/3 nälgivatest inimestest Aasias. Probleeme, millega põllumajandus praegu ja tulevikus silmitsi seisab on mitmeid, üksmeelselt mõistetakse, et metsaraie abil ei saa enam põllumajanduse tootlikkust tõsta, olulisem on seda takistada ja peatada.

Toidusüsteemide jätkusuutlikkuse juures on tähtsal kohal niisutussüsteemide parem korraldamine, et oleks võimalik toota toitu ka seal, kus vett napib. Kiire tehnoloogiline areng ja uuendused põllumajanduses võimaldavad FAO hinnangul lahendada jätkusuutlikult tuleviku toidunõudlust. Londoni Linnaülikooli professori Corinna Hawkesi sõnul on oluline, milline tehnoloogia võetakse kasutusele ja kes saab sellest tervisliku toidu ja jätkusuutlikkuse võtmes kasu.

Põllumajandus on avatud tehnoloogilistele arengutele, eriti genoomika valdkonnas. Spetsiaalsete omadustega, nn „tellimusena“ aretatud taimed on tulevikusuund. Põuakindel mais on juba loodud. Tarbijatel soovitatakse toitumisharjumusi muuta. See aitaks piirata toidu raiskamist näiteks väiksemate toiduportsude abil või kahandada üleilmset lihatarbimist läbi asendustega toidusedelis, loobudes lihast osaliselt või täielikult. Muutused piima ja liha, eelkõige mäletsejate ehk punase liha, tarbimises aitavad vähendada ka kasvuhoonegaaside emissioone. FAO hinnangul saab suurendada jätkusuutlikult saagikust, vähendada globaalset vaesust ja ähvardavat tuleviku toidunappust läbi mõistliku poliitika, investeeringute ning era- ja avaliku sektori koostöö. Nüüdsete ja tulevaste põlvkondade heaolu kindlustamisel on võtmetähtsusega Maa loodusressursside säilitamine ja põllumajanduse jalajälje vähendamine.

Allikad:

www.economist.com

www.environmentreports.com

www.fao.org

www.nationalgeographic.com

www.oecd.org

www.un.org

www.weforum.org

www.worldbank.org