See lugu juhtus siis, kui minu ema käis veel tööl. Elasime siis juba Väljapäel. Vasikatalli töö eripäraks oli see, et päeva südamed jäid omale vabaks. Tööl käis ema hommikul vara ja õhtuti. Nii kasutas ta seda vaba aega poes käimiseks ja kodus toidu tegemiseks. Kauplusesse ei saanud minna tööriietega. Need lehkasid ju sõnniku järgi. Kuidas sa sellisena inimeste hulka lähed.

Kui kauplusesse oli vaja minna, kärutas ema ikka rattaga enne koju. Pesi end puhtaks ja vahetas riided ära ning sõitis alles siis alevisse poodi.

Nii oli tal alati kiirus taga. Juhtus aga kord selle kiirustamisega üks väga veider lugu, mida ta ise meile naeruga pooleks rääkida armastas.  Kuna ta seda nii tihti jutustas, julgen ma jagada seda ka teiega.

Tuli ta jälle tallist. Tööriided kähku seljast, pani vee kaussi ja rutuga pesema.

See sai tehtud, siis jooksuga taha tuppa. Pani kapist kiiruga poe riided selga. Põgus pilk veel peeglisse, kähku juuksed korda ja rätik pähe.

Siis poekott näppu ja uksest uuesti välja. Õues hüppas ta taas ratta selga ning juba kihutas tuldud teed pidi alevi poole. Ega kuigi pikalt sõita ei saanudki. King hakkas jalast ära tulema. Vist jäi sandaali rihm lahti, mõtles ta.

Alla, jala poole vaadates, märkas midagi veidrat. Oma põlve juures nägi ema pitsi lehvimas. No, mis see siis on?, käis peast läbi küsimus.

Palju aega mõelda polnud vaja. Kleit oli läinud tagurpidi selga ja kombinee oli ka veel kleidi peal pahupidi.

Tal ju oligi selline komme, võtta kleit ja kombinee korraga seljast. See oli tema aja kokkuhoiu meetod. Ei jäänud muud üle, kui hüpata ruttu ratta seljast maha, kükitada sealsamas viljapõllu äärde ja vahetada kleidi õiget pidi selga.

Selle peale ta ei tulnudki kange kiirustamisega, et oli jõudnud peaaegu mäe otsa. Teisel pool mäge oli Läste küla oma armsate ja parajalt uudishimulike naabritega.

Ema käis poes ära. Rohkem midagi erilist enam ei juhtunud. Tagasiteel polnud ka ühtegi naabrit näha õnneks.

Järgmine päev oli aga piimapäev. Tavaliselt viis ema esimesena oma piimanõu sinna puki peale ja sõitis edasi talli. Seekord istus naabrimees juba seal ees.

Muu jutu sees mainis ta emale, et kui naabrinaine teinekord hädale tahab, võiks ikka teest kaugemale minna. Ema kuulas ta oletused viisakalt ära. Vastas naerdes, et nii paljukest naabrimees siis nägi, aga aru ikka ei saanud. Ema sõitis siis edasi talli. Naaber oli hiljem veel mitmel korral küsinud emalt, et mida ta siis tee ääres õieti tegi, kui hädal ei käinud?  Aga ega  igale küsimusele ei peagi ju vastama. Mõni asi võibki enda teada jääda. 

Mul tuleb meelde veel üks seik umbes samast ajast.

Oli just hommikusöögi aeg. Eks see mingi puhkepäev oli, sest me mõlemad viibisime koos vennaga kodus. Emal olid juba loomad oma laudas  toimetatud ja ma sain ka just hommikusöögi valmis.

Ootasime vennaga, millal emal on aeg sööma tulla. Tavaliselt oli ikka nii, et ega tal aega istuda enam ei olnudki.

Tegi endale paar võileiba kohvi kõrvale ja samal ajal rääkis meile, mis kodus vaja teha.

Ka see päev ei olnud erandiks. Miks ta üldse säärast püstijalu söömist harrastas, ma ei tea. Söömise kiirus ei olene ju sellest, kas seisad või istud.

Praetud mune leiva peale tõstes andis ta meile päevaks käsud kätte ja haaras pliiti servalt kohvikannu. Võttis laualt suhkrutoosi ja pidi juba kohvi kallama hakkama, kui me vennaga kooris röökima pistsime.  

Ema seisis ühes käes kohvikann ja teises suhkrutoos ning vaatas imestunult meid kordamööda. Sel hetkel ei saanud ta üldse aru, mis lahti on. Tundus ehmunud. Kogus end siis kähku ja taipas, et ilmselt on midagi väga valesti.

Läks veidi aega veel, kui ta aru sai asjast. Vähe puudus, et ta oleks oma kohvi sel hommikul suhkrutoosist jooma hakanud.

Natuke oli vaikust, siis käratas ta ühe sarvilise ja nii muuseas vahetas sujuvalt suhkrutoosi tassi vastu. Valas endale kohvi ja sõi oma võileivad nagu poleks midagi juhtunud. Andis meile viimased käsud veel kätte ja varsti ta läinud oligi talli juurde.

Tol ajal oli emal alati hirmus kiire ja kõik hommikud käisidki seepärast nagu konveieril. Pole siis imestada midagi, kui mõni asi vahest sassi läks. See oli ju tavaline kolhoosipere hommik.

Olen kindel, et nii mõneski teises peres maal käis see hommikusöök samamoodi. Maainimesel tavaliselt polnud aega rahulikult oma hommikusööki nautida. Niisugused olid lood hajameelsusest või siis ikkagi ajapuudusest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta