Kommertsotstarbel toodetud romantika on puha petukaup! Noh, kui mitte just läbinisti petukaup, siis vähemasti võib sellele ette heita puudulikku või lausa puuduvat infolehte, mis hoiataks tarbijat toote, s.o roosamannase armumise kõrvalmõjude ja parim enne kuupäeva möödumisel tekkivate tüsistuste eest.

Usun, et suur osa naislugejatest (ja miks mitte ka meestest!) nõustub väitega, et kuigi romantilised komöödiad ja kõiksugused läägevõitu armastusfilmid (aga ka –seriaalid ja -romaanid) ei hiilga just teab mis sisutiheda või mõtlemapaneva süžee, perfektse teostuse või näitlejameisterlikkusega, on neid pisut naiivseid linateoseid ju nii ütlemata tore vaadata – teevad südame meeldivalt hellaks ja tilistavad õrnalt su romantikanäljas hingekeeli.

Aga ometi... Aga ometi lõppevad need filmid just kõige põnevama koha peal! Ei ole ju eriline raketiteadus pärast mõnekuist tutvust - kui sinu keha koosneb 99,9% armumisest ja 0,1% luust-lihast - anduda armastusele, teha meeletusi ja unustada kõik muu. Aga edasi? Mis siis, kui on aeg seitsmendast taevast argipäeva naasta? Mis siis, kui esimene armumine on möödas ja kasvanud hoopis suureks ja soojaks armastuseks koos selle juurde käiva hoolimise, austuse, arusaamiste ja -saamatustega? Sellest need va armastusfilmid ju ei räägi!

Ja nii kasvavadki väikesed tüdrukud üles teadmises, et leides selle ühe ja õige, ongi järgnev elu vaid üks suur ning otsatu Kodaki-hetk, kus kõigil asjaosalistel on suu naerust kõrvuni ja silmnägu õnne täis.

Nojah, aga kes see ikka tahaks olla see peorikkuja, kes võtab noorelt romantikanautijalt roosad prillid peast ning astub siis need oma suure ja porise saapatallaga väikesteks tükkideks? Kes tahaks olla see, kes siis sellele - nutuvõruga suu ümber - kodanikule seletaks, et armastuses tuleb ette ka raskusi ja et vahel üllatab partner sind lillekimbu või seksika pesukomplekti asemel hoopis haisvate sokkidega diivani all või öö läbi kestva armatsemise asemel hoiab sind üleval hoopis kõrvalasemelt kostev ühtlane norskamine? Kohe kindlasti ei taha selliseks peorikkujaks olla kasumiahne Hollywoodi filmitööstus! Niisiis pole kassamagnetitest romantilistest komöödiatest ka tulevikus kasulikke eluõppetunde oodata... Aga see selleks!

Ei ole vaja just lademeis kujutlusvõimet, et ette kujutada Romeot ja Juliat, noh, ütleme nii pärast 30 aastat abielu pisut liiga kitsas Lasnamäe kolmetoalises korteris koos jonnivate laste, indleva kassi ja kibestunud ämmaga. Eks Julial ole puusadele mõned (õigem oleks vististi ikka öelda: mõned kümned) lisakilod kogunenud ning ta kordab mantrana etteheidet, et ta oleks pidanud oma ema kuulama, kui too ütles, et Julia sellise tolgusega nagu Romeo ei abielluks. Romeo on armastuse toitmise asemel nuumanud – kusjuures äärmiselt edukalt - õllega oma kõhtu ning kunagised unistused kangelase saatusest on tänaseks kahanenud vähemakstud kontoritööks, mis koosneb Exceli tabelitesse numbrite toksimisest. Kuigi pisut üledramatiseeritud, tundub selline stsenaarium igapäevaellu paremini sobituvat, kui lugu igavesti värskena püsivast armumisest.

Skeptiliselt ja ehk isegi pisut kahjurõõmsalt (fossiilne tõetera: kahjurõõm on see kõige suurem rõõm!) võiks tõdeda, et säh sulle seda suurt armastust! Reaalsus on ikka midagi muud. Reaalsus ei ole pirukas, mis täidetud lõputu armumise, otsatu kire ja enneolematu andumusega.

Pessimisti silmade läbi vaadatuna võib liialdamata väita, et argipäevasus on heal juhul kausipõhjast kokku kraabitud taigna jääkidest kiiruga kokku käkerdatud kaapekakk, mis perenaise lohakuse tõttu äärtest pisut kõrbenud ja seest veel tsuti toores. Argipäeva kaapekakk koosneb liisingutest, laenudest, mõistmatust kaasast, vinguvatest jõmpsikatest, naabritega kisklemistest, ülbest müüjast, nõmedatest kaasliiklejatest, vastikust ülemustest ja millest kõigest veel. Noh, ja püüa siis ise sellesse igapäeva veel mõni sonetti etlev Romeo ära mahutada!

Olgu-olgu, kaldumata äärmustesse ja liigitamata ennast parandamatuks naiivitariks või krooniliseks pessimistiks, võiks lihtsalt väita, et armastus ja elu ei ole just päris selline nagu romantilise komöödia lõpukaadrid. Vähemalt mitte suurema osa ajast.

Ja kuigi noor armastus on nii kaunis vaadata ja imeline tunda, on hoopis imetabasem näha inimesi, kes on teineteise kõrval veetnud juba aastakümneid; kes on suutnud maha suruda egoismi ja kasvatada endas kõiki neid omadusi, mida kooselu nõuab, ka kannatlikkust ikka ja jälle need haisvad sokid sealt diivani alt pesukorvi viia.

Lihtne tõde on, et armuda oskab igaüks. Selleks polegi ju väga palju vaja – enam-vähem õiget meeleolu, keskkonda ja kedagi, kellesse armuda (ning olgem ausad: esimese kahe elemendi olemasolul pole isegi armumisobjekti isikuomadused just väga olulised).

Samas aga armastada ja veel pikki-pikki aastaid – vot see on juba meistriklass! Ja mõnedel see õnnestub ja teistel kahjuks mitte. Igal juhul tekitab suuremat imetlust ja ohoo-efekti hallipäine vanapaar, kes reumat trotsides ikka käsikäes selvehallis toidukäru lükkavad, teineteist mõne musimopsu või vallatu näpistusega kostitavad, kui noorpaar, kes pärast mõnekuist romanssi ilmale suurt armastust kuulutavad ja siis mõne kuu pärast korterit, autot ja koera jagavad!