Kell hakkab üheksa õhtul saama. Väljas on juba küllaltki hämar ja sabistab vihma. Sellele vaatamata kogunevad inimesed Tallinna tähetorni ette, et  Tallinna suurima teleskoobiga tähti vaadata. Esialgu on kohaletulnuid käputäis, omakeskis arutatakse, et küllap see ilmast ole tingitud.

TähetornTäpselt kell üheksa avatakse uksed. Umbes kümnest inimesest tekib suisa väike järjekord.

Ees ootab registreerimisleht, kuhu saab teha sissekande ja seejärel suundutakse väänlevaid treppe pidi üles. Seal ootab huvilisi tähetorni vabatahtlik Indrek Pruul, kes tutvustab ruumi keskel asetsevat hiiglaslikku teleskoopi.

Indrek on vabatahtlikuna tähetorni tegemistes kaasa löönud juba üle kaheksa aasta. Tähetorni jõudis ta tänu suurele astronoomiahuvile. Indrek ise eelistab kasutada ingliskeelset väljendit fascinated by.

Küllaltki ruttu tekib rahva seas rahulolematus – kohale on tuldud ju siiski selleks, et teleskoobist oma silmaga tähtede poole piiluda. Väljas aga sabistab vihma ja selle tõttu ei olda nõus torni katust lahti tegema. Lisaks ei saa ju tähti näha, kui väljas on pilves ilm. 

Indrek Pruul

Peatselt võetakse aga taskutest välja nutitelefonid, et vaadata, mida ilmaennustus räägib. Selgub, et lähima tunni jooksul jääb vihmasadu järgi. See annab nii mõnelegi lootust oma silmaga Jupiteri näha. 

Senikaua tutvustab Indrek teleskoobi hingeelu ja seletab, kuidas seda kasutatakse.

Rahval on aga ärevus sees ja kannatamatult soovitakse teleskoobi kasutamist järgi proovida.

Üsna pea hakkab katus inimeste rõõmuhõisete saatel liikuma. Täheteadlane sätib paari kerge käeliigutusega teleskoobi paika ja nii tekibki võimalus oma silmaga pruunilaiguline Jupiter ära näha.

Korraga ei mahu ülemisele korrusele palju inimesi, oma ooteaega sai veeta alumisel korrusel astronoomiateemalisi filme vaadates. Nii mõnigi külastaja jäi pärast taevauurimist ka filmi vaatama.