Kirjastus Helios andis eesti keeles välja Bea Johnsoni raamatu "Jäätmeteta kodu - kuidas elada prügivabalt". Sel puhul külastas Bea Tallinna, huvilistel oli võimalus temaga kohtuda Viru Keskuse Rahva Raamatu poes. Jäätmeteta elustiili õpetavat raamatut on võimalik hankida kõigist parematest raamatukauplustest, loodetavasti laenutada ka raamatukogudest.  Bioneeri poolt sai tuleristsed Beaga vesteldes meie tubli vabatahtlik Vivian Tamm.

Küsimustele vastab Bea Johnson

Kas Te tõesti usute sellesse, et jäätmevaba elu on võimalik igaühele?

Jah, absoluutselt. Sellest elustiilist on saanud globaalne liikumine. See iseenesest juba räägib jäätmevaba elu võimalikkusest igaühele. Kui hakkata mõtlema minu viie reegli (viis R-i: refuse, reduce, reuse, recycle, rot) peale, siis nende järgi toimimine on võimalik igal pool ümber maailma. Igal pool maailmas saad öelda “ei” asjadele, mida sa ei vaja. Igal pool maailmas saad loobuda asjadest, mida sa ei vaja. Igal pool maailmas saad vahetada ühekordsed asjad taaskasutavate asjade vastu ja osta vajadusel kasutatud asju.

Tõenäoliselt kõige raskem osa on jäätmete taaskäitlus, sest igas maailmajaos toimib erinev meetod. Näiteks Ameerikas, kus elan, toimib jäätmevedu aga näiteks Vietnamis ei majandata prügiga nii ja seega sõltub tulemus igaühest individuaalselt. Samuti on igal pool maailmas võimalik komposteerimine. Seega, kui suudetakse rakendada viite R-i, siis on igal pool maailmas jäätmevaba elu võimalik.

Mis on raskeim osa jäätmevaba eluga alustamise juures? Näiteks, mis oli Teie jaoks kõige raskem sellise alternatiivse elustiili rakendamise juures?

Igaühe jaoks võib olla see erinev. Minu jaoks oli kõige keerukam osa kogu protsessi juures tasakaalu leidmine, sest ma sattusin algul väga hoogu selle isevalmistamisega. Ühel hetkel ma valmistasin oma enda leiba, oma juustu, võid, sojapiima ja hambapastat isegi. Korraga mõistsin, et polnud mingit võimalust jätkata jäätmevaba elustiiliga, kui jätkata nii. Kui ma lasin lahti nendest ekstreemsustest ja leidsin lihtsamad lahendused, mida nägin end tegemas kogu elu, siis sai jäätmevabast elust elustiil. Igaüks peab leidma endale sobivad meetodid, võttes arvesse erinevaid asjaolusid nagu näiteks, kui suur on pere, kas süüakse liha jne.

Millist nõu annaksid inimesele, kes tahab pöörduda jäätmevaba elu juurde?

Julgustaksin esmalt inimesi õppima ütlema “ei”, et järgmine kord, kui keegi midagi pakub, sa võtaksid hetke, et endalt küsida, kas seda on päriselt ka vaja. Ja kui sa õpid ütlema “ei”, üllatud meeldivalt, kui palju üleliigseid asju jääb majapidamisse tulemata. Igaüks võib leida enda mooduse, kuidas “ei” ütlemist endale lihtsamaks teha. Minu puhul töötab näiteks järgnev: “Ei, aitäh. Ma olen minimalist.”

Teiseks, soovitaksin inimestel loobuda asjadest, mida nad ei vaja. Kui sa oled näiteks moeguru, ära alusta oma riidekapiga, alusta näiteks laste riidekapiga. Kui oled kokk, ära alusta köögiga, vaid näiteks garaaži või elutoaga. Tööta välja alani, mis kõige rohkem raskusi valmistab, vaadates üle üks sahtel, riiul korraga.

Kolmandaks, inimesed võiksid vahetada kõik ühekordselt kasutatavad esemed taaskasutavate vastu. Igale ühekordsele tootele on olemas taaskasutatav alternatiiv. Samuti julgustaksin inimesi ostma second-hand tooteid, kui on vaja midagi osta – selle kaudu on ka vähem jäätmekäitlust. Kasulik oleks külastada ka kohalikku jäätmekäitluskeskust, et mõista paremini, mis juhtub poest ostetud pakendiga ja selle kaudu oma ostuotsused läbi mõelda.

Viimaks soovitaksin inimestel komposteerida. Paljud komposteerimissüsteemid on tulnud turule läbi globaalse liikumise, nii maainimeste kui ka linnainimeste jaoks.

Rääkisite raamatuesitlusel inimestest, kes ei suuda asjadest lahti lasta, sest nad ütlevad endile koguaeg “Aga mis siis, kui ..” Mida Te soovitaksite nendele inimestele?

Selline oli aastaid tagasi minu abikaasa, kes hoidis golfikeppe garaažis mõeldes sama mõtet “Aga mis siis kui mul läheb vaja neid?” Aga sa pead tõesti endalt küsima, kas ma kasutan neid? Ja ma ütlesin oma abikaasale, et ta pole neid kasutanud 20 aasta jooksul, seega lase lahti.

Inimesed arvavad, et on hea   hoida asju, aga lõpus, kui lasta lahti nendest kasutamata asjadest, siis saavad teised inimesed ligipääsu nendele asjadele ja nad ei pea ostma uut. Ma olen olnud olukordades, kui olen peaaegu sunnitud ostma uut, sellepärast et on oli nii raske leida kasutatud varianti.

Ilmselt on vanemal generatsioonil ka teatud hirm läbielatud raskuste pärast ja seepärast mõtlevad tänapäevalgi, et mis siis, kui tuleb sõda või muu raske poliitiline olukord. Näiteks mu emal oli riidekapp täis kampsuneid. Just mõni aasta tagasi ta ütles mulle, et ma saan olla uhke ta üle, et ta on paljudest kampsunitest vabanenud, kuid igaks juhuks hoiab neid ka palju alles, puhuks, et kui tuleb sõda.

Ja ma olin nagu “Ema! Kui tuleb sõda, siis sa tuled toime nende kampsunitega, mis sul on olemas. Pole mõtet hoida kinni asjadest selle “Mis siis kui..” pärast”, sest just see takistab sind elamast lihtsat elu ja nautimast lihtsa elu eeliseid.

Mis Te arvate, mis või kes on peamiseks mõjutajaks, miks inimestel on kinnisidee omada palju asju ja ületarbida?

Ma arvan, et peamiseks allikaks on turundajad ja USAs on suur mõju ka reklaamtahvlitel. Paljud inimesed, nähes kuidas kuulsused elavad, sihivad ühtede ja samade asjade poole nagu suur maja, juhtiv koht, Gucci kotid. Ja kui sa väldid kokkupuudet nende reklaamidega, siis tuleb tegelikult rahu sellega, kes sa oled ja mis sul on ja ei ole enam fetišistlikke vajadusi.

Mida ütleksite nendele lastevanematele, kes ostavad oma lastele ohtralt materiaalseid asju ja tahaplaanile jääb nendega päriselt koos olemine?

Olen kuulnud paljusid lapsevanemaid ütlemas: “Ma saaksin küll jäätmevaba elu elada, aga mul on lapsed, kes toovad palju asju koju ja tarbivad palju.” Siis olen mõelnud küll, et kas see on nali? Kellel on krediitkaart?

See ei ole lastel, vaid vanematel. Vanemad on need, kes ostavad asju ja ei õpi ütlema “ei.” Kui me võtame omaks elu, mis põhineb elamustel, mitte asjadel, tugevnevad sidemed vanemate ja laste vahel. Seda on teinud jäätmevaba elu meie jaoks, et me oleme saanud perekonnana kogeda suurepäraseid elamusi.

Näiteks Tallinnas olles me ei ostnud suveniire, vaid käisime Tallinna Teletornis servakõndi tegemas. Asjad kaovad, põlevad ära, lähevad katki aga elamused jäävad meile mällu ja see on tugevdanud sidemeid meie perekonnas. Ja mis oleks parem, kui omada tugevat sidet oma lastega?

Jõuludeks ja sünnipäevadeks me ei kingi kunagi oma lastele asju, vaid elamusi ja see on iga aasta põnev. Meie lapsed ei hooli sellest, kui vähe meil prügi tekib, nende jaoks on see normaalsus. Mis aga teeb neid eriliseks, on need kogemused, mida nad on nii noores vanuses kogenud. Mu noorem poeg on reisinud läbi juba 32 riiki, läbi selle, et ta on käinud kaasas minuga tuuridel ja samuti läbi selle, et oleme jätnud ostmata kasutuid asju. Jäätmevaba elustiil tegi meie jaoks võimalikuks elada sellist elu, mis põhineb olemisel, mitte omamisel.