Eelmisel nädalal alanud Cancúni kliimakohtumine ei ole välismeedialt just kõige soojemat vastuvõttu saanud ja mitmed arvamusliidrid suhtuvad kohtumisesse apaatselt. Mõnes mõttes on see igati loogiline, arvestades, et eelmine kohtumine Kopenhagenis kukkus põhimõtteliselt läbi.

Cancúnis oodatakse rikastelt riikidelt siduvat kokkulepet, mis kehtiks pärast Kyoto protokolli kehtivusaja lõppu 2012. aastal. Kui seda lepet ei tule, loobuvad arengumaad suure tõenäosusega edasistest kõnelustest.

Potentsiaalne kriis tekkis kõnelustel pärast seda, kui Jaapan avaldas eelmisel nädalal oma seisukoha, et nemad ei ole valmis Kyoto protokolli jätkulepingule alla kirjutama. Teised potentsiaalsed vastased nagu Venemaa, Kanada ja Austraalia on Kyoto jätkamisega arvatavasti nõus, kuid pole seda veel ametlikult välja öelnud.

Kyoto protokoll on arengumaade jaoks üliolulise tähtsusega, kuna see on ainus juriidiliselt siduv kokkulepe, mis kohustab rikkaid riike oma kasvuhoonegaaside emissioone vähendama. Kardetakse, et rikkad riigid eesotsas USAga, kes ei ole lepet ratifitseerinud, soovivad kokkulepet, mis ei seoks neid paindumatult uute eesmärkidega.

Ilmselt ei maksa Cancúnist globaalset kokkulepet siiski oodata. Suletud koosolekutel on rikkad riigid mõista andnud, et „Kyoto pikendus“ ei ole Cancúnis kuigi tõenäoline. Küll aga loodetakse anda Kopenhagenis püstitatud tagasihoidlikule eesmärgile „funktsioneeriv arhitektuur“ – ehk teisisõnu püütakse luua baas järgmisteks kohtumisteks, et siis juba siduv lepe sõlmida.

Toetus arengumaadele

Arengumaade jaoks on vähemalt sama oluline küsimus rikaste riikide vastutusest. Aafrika riigid ja eriti väikesed saareriigid vajavad kindlust, et sõlmitavad kokkulepped aitavad neid. Rikastelt riikidelt oodatakse täit valmidust rahastada arengumaade pingutusi rohelisemate tehnoloogiate kasutuselevõtuks ja infrastruktuuri rajamiseks.

Arutluse all on ka see, kes peaks toetusfonde kontrollima. Kopenhagenis lubasid arenenud riigid, et aitavad vaesemaid riike kuni 2012. aastani 30 miljardi ning 2020. aastani 100 miljardi dollariga, et need saaksid lahendada kliimamuutustega seotud probleeme.

Arengumaad tahavad Cancúnis kinnitust, et raha jõuab nendeni läbi ÜRO, mitte läbi Maailmapanga. Lisaks loodavad arengumaad Kopenhagenis kuuldud lubadustele tuginedes, et igasugust kliimaabi käsitletakse praegu olemasolevatest abiprogrammidest eraldi.

Eesti jaoks on konverentsil olulisemaid küsimusi see, kuidas hakatakse kliimavaldkonda korraldama ja õiguslikult reguleerima pärast Kyoto protokolli lõppemist. Eesti delegatsiooni juhib keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes osaleb kohtumisel alates 6. detsembrist.

Allikad:

Cancún climate talks in danger of collapse over Kyoto continuation

Q&A: Cancún COP16 climate talks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta