Olen sel talvel osalenud kahel toredal koosolekul. Ühel valiti juhatust, teisel esimeest. Polegi nii tähtis, mis organisatsioonid just täpselt. Olen aastate jooksul osalenud paljude organisatsioonide koosolekutel, kus meeleheitlikult otsitud kedagi, kes oleks seekord nõus juhatuse liikmeks või esimeheks hakkama. Ja alati on tundunud, et miks küll nii - juhtimine ja eestvedamine peaks ju olema ihaldusväärne amet, kuhu palju soovijaid, mitte nii nagu tegelikult...

Ühel koosolekul valiti juhatust. Vana juhatus, nagu ikka, ei olnud täiuslik. Ja arvas, et tulgu siis täiuslikumad ja tehku paremini. Polnud neid täiuslikumaid ka kuskilt võtta. Vana juhatus lahendas juhatuse valimise küsimuse saalomonlikult - kandidaate ei püstitatud, igale koosolekul osalejale anti paberitükk ja paluti kirjutada nende kolme inimese nimed, keda nemad tahaks juhatuses näha. 'Kõrgemalt poolt' saadetud vaatlejad ei osanud sellise ebatraditsioonilise lahenduse kohta otsekohe seisukohtagi võtta. Et nii ju juhatust ei valita. Kõigepealt tuleb ikka kandidaadid püstitada ja siis hääletada ja üldse... Nimetasime toimuva 'turu-uuringuks' ja jäime huviga tulemusi ootama. Hääli lugema saadeti needsamad 'eemalt vaatlejad', kes käekirju ei tunne ja sohki ei tee. Hääletustulemus - kõige rohkem hääli said kaks vana juhatuse liiget ja tegelikult eeldatav uus juhatuse liige. Nüüd oli koosoleku juhataja kord saalomonlikult käituda. Koosoleku juhataja küsis enim hääli saanud liikmetelt ükshaaval, kas ta on nõus juhatuse liikmeks kandideerima. Kaks esimest vastasid jah. Kolmas ohkas südamepõhjast ja ütles "Kui ma saan olla juhatuses koos kahe esimesega, siis JAH!". Koosoleku juhataja küsis veel kõigilt osalejatelt, kas kõik on hääletustulemustega nõus ja lugesime juhatuse kinnitatuks.

Teine koosolek. Esimehe valimine. Üks liige kutsus teise liikme nurga taha ja küsis, kas sina oleks nõus esimeheks kandideerima. Teine vastas südamepõhjast, et mina olen nõus esimeheks hakkama siis, kui ma olen aasta aseesimees olnud. Ja esimees võiks olla ikka keegi, kes on varem ka liige olnud, mind alles valiti liikmeks. Koosolekul tehti ettepanek esimeheks hakata ühele liikmele, kes on varem liige olnud. See liige vastas, et esimeheks olla pole tal kahjuks aega, aga võib olla aseesimees ja aidata asju ajada ja midagi teha, mis vaja. See, kes oli hetk tagasi kindlalt keeldunud esimeheks hakkamast, leidis seepeale, et no kui mul on suur tugev tark varem liige olnud aseesimees, kelle kaela kõik asjad lükata, siis no hea küll, valige siis pealegi esimeheks.

Vot sellised lood. Mõlemal juhul oli lõpuks määrav see, kellega koos ma saan seda tööd teha, mida tegema mind valitakse. Kõigil neil teistel koosolekutel, kus on meeleheitlikult otsitud kedagi, keda valida, ei ole ka mina kätt tõstnud. Sest ma tõesti olen tundnud, et see on liiga suur tükk tööd, et seda üksi teha. Ja kui keegi teine ka seda tööd teha ei taha siis ma üksi ka ei taha.

Klassikaline valimismudel eeldab, et on palju kandidaate ja neist osad osutuvad valituks. Seega kandideerimiseks nõusolekut andes sa tegelikult ei tea, kellega koos sa lõpuks valituks osutud. Mõnes organisatsioonis hääletatakse ka kogu juhatust korraga. Või esimeest ja aseesimeest korraga. Siis aga läheb keeruliseks juhul, kui mõnele valijale osa pakutud juhatusest meeldib ja osa mitte. Kuidas siis hääletada?

Mulle tundub, et kogukondlikus valimismudelis võiks arvestada nii seda, et juhid sobiksid valijatele, kui ka seda, et juhid sobiksid omavahel ja saaksid üheskoos kõik vajalikud töövaldkonnad kaetud. Päriselus leitakse loovaid lahendusi, mis arvestavad mingil määral nii üht kui teist. Loodevasti jõuavad päriselu loovad lahendused kunagi ka klassikalistesse valimismudelitesse. Öko- ja muud kogukonnad võiks olla siinkohal teenäitajaks...

_______________________

Katrin Lumberg on MTÜ Tegudeks juhatuse liige, elu jooksul kuulunud ka korteriühistusse, üliõpilasseltsi, kutseühingusse, hoolekogusse, kogudusse jne.