Elukunstnik! Nii nimetatakse inimest, kes oma igapäevase leiva teenimiseks kasutab ära teiste kergeusklikkust ja petab oma kaaskodanikke. Mind on sageli nimetatud julmaks inimeseks, et ma ei tunne kaasa kerjustele. Ma ei anna juba ammu põhimõtte pärast raha välja neile, kes seda nuiavad kuskil tänavanurkadel kätt väristades. Õnneks on niisuguseid inimesi viimasel ajal  väheks jäänud.

Kunagi üheksakümnendate lõpus juhtusin Balti jaamas ühe loo tunnistajaks olema. Tookord oli meil mingi aeg hommikul kella kuueks vaja tööle minna. Tulin siis trolli
pealt maha ja see sõitis kohe minema. Pärast trolli vuras peatusesse must ja ilusalt läikiv mersu. Jäin seda uhket autot vaatama. Sealt tulid välja üks eeskujulikus rätsepa ülikonnas härra ja kaltsudes nooruk. Pakiruumist võeti välja mingid puust kastid ja muu träni ning suunduti sõbralikult koos tunnelisse. Tol ajal olid veel tunnelid ööpäev läbi avatud.

Siis tundsin ma poisikese ära. See tegelane kerjas tunnelis kui jalutu poiss. Aga minu imestuseks läks maa alla ta ju täiesti oma jalgadel. Mis moodi nad seal poisi jalad ära peitsid, seda ma ei tea. Aga seal käis see tegelane pea iga päev kerjamas. Pärast seda nähtud pilti olid mu mõtted täitsa puntras. Uhke mersu, kaltsudes nooruk ja rikas härra... Midagi oli väga valesti ja lõhnas pettuse järgi.

Veel on meeles üks kerjusest eit, kes mult tuli trammipeatuses raha küsima, väites, et kõht on tühi. Ütlesin selle peale, et ma raha ei anna. Ütlesin, et lähme poodi ja ma ostan sulle süüa.
Edasine jääb mulle vist elu lõpuni meelde. Mammi muutus silmapilkselt tigedaks eideks ja lendas rusikad püsti ning venekeelse sõimu saatel mulle peale. Kui ei oleks inimesed peatuses appi tulnud, oleksin ma vist kolki saanud tookord küll.

Kord aga juhtusin nägema sellist asja, et bussi astusid mitu väikest kasvu mustlase moodi meest, kes omavahel rääkisid mingis võõras keeles. Rahvas bussis haaras oma kottidest kõvemini kinni. Kontrolliti kas kõik kotilukud on suletud ja taskutes poleks midagi hinnalist. Kõik need mehed tulid bussist maha minuga ühes peatuses ja jäid meie poe ette sagima. Läksin ise poodi ja unustasin seal olles nähtu.

Väljudes poest vajus mu suu imestusest lahti. See, mida nägin, ületas igasugused ootused. Üks neist meestest seisis poe ees värisedes ja vibutas kätt nagu kerjus. Tema üks jalg oli all varvastega seljataha pööratud ja üks silm oli ka pahupidi peas. Võisin pea pandiks anda, et bussis tal neid tervisehädasid kindlasti polnud ja ta kõndis bussist kuni poeni minu ees täiesti kobedalt. Oleksin tahtnud teada, mis moodi ta neid vigasid endale külge poogib, aga see polnud ju tähtis. Keerasin siis otsa ringi ja läksin poodi ning teatasin sellest turvamehele. See tormas kohe kirudes õue kerjust minema ajama. Kuidas see lugu lõppes, ei tea. Mina läksin ära koju.

Ja ütelge nüüd, miks ma peaksin uskuma veel mõnda kerjust? Kust ma võin teada, et õigust mulle räägitakse? Ühed elukunstnikud kõik. Usaldus on kadunud. Tavaliselt need inimesed, kes on tõeliselt hädas, ei lähe ju kerjama. Pigem müüakse midagi oma asjadest maha enne, kui kerjama hakatakse. Ja need inimesed, kes laulavad, mängivad pilli või tantsivad kuskil tänaval, on minu silmis hoopis teisest puust. Nad on vähemalt oma raha välja teeninud. Nendele annan ma alati midagi. Aga paljas käe vibutamine ei tekita minus mingit kaastunnet enam...


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!