Eesti elamufondist moodustavad korterelamud enamuse, kus elab suurem osa Eesti elanikkonnast. Valdav osa korterelamutest on ehitatud aastatel 1950-1990, kui ehitusstandard ei seadnud suuri nõudmisi materjalidele ning ehitustöö kvaliteedist olulisemaks peeti kvantiteeti. Selle perioodi tagajärgi tunnevad valusalt praegused korteriomanikud, kes seisavad silmitsi lagunevate majade ja suurte küttearvetega seda eriti viimastel aastatel, kui kütte hind on kahekordistunud.

Kui soojuse hinnatõusu ärahoidmiseks on korteriomanikud jõuetud, siis oma maja korrastamine ning seeläbi suurema energiasäästu saavutamine on küll iga korterelamu elaniku enda võimuses.

Praktika kortermajade korda tegemisel on näidanud, et kõige otstarbekam on rekonstrueerida terve elamu korraga. Hoonete soojapidavusse ja küttesüsteemi kaasajastamisse investeerides võib vähendada hoonete energiatarbimist kuni 30-40% võrra, isegi kuni 45-50% energiasääst on saavutatav. Näiteid sellise energiasäästu võimalikkuse kohta on Eestis mitmeid.

Tallinnas Õismäel asuvas tüüpses paneelelamus viidi läbi kompleksne rekonstrueerimine 2007. aastal. Esimese kütteperioodi järel võib väita, et 45% energiasääst on saavutatav kuid selleks, et seda saavutada ei piisa ainult elamu täielikust rekonstrueerimisest lisaks on vaja elanikke teavitada/motiveerida kuidas ja miks energiat säästa.

Tarbimise mõõtmine

Individuaalse kuluarvestamise positiivset mõju ei pea kaugelt otsima: korteri veearvestite paigaldamisest on tarbimine vähenenud üle kahe korra. Vee, gaasi ja elektrienergia mõõtmine on tehniliselt suhteliselt lihtne ja enamus tarbijaid seda ka teevad. Keerulisem on olukord soojusenergia mõõtmisega korterites. Paraku on enamus korterelamuid projekteeritud ja ehitatud nii, et läbi ühe korteri kulgeb mitu küttepüstikut. Nii tehnilistel kui ka majanduslikel põhjustel ei ole neis korterites võimalik ega otstarbekas küttekulu tavalise soojusarvestiga mõõta. Sellest tulenevalt jaotatakse enamikes korterelamutest (ka uuemates) küttekulu proportsionaalselt elamispinna suurusega, arvestamata elanike tegelikku tarbimist. Selline lähenemine ei motiveeri inimesi kasutama soojusenergiat ratsionaalselt, sest üksikute teadlike inimeste püüdlused energiat kokku hoida, ei mõjuta oluliselt nende küttearveid. Elanikul peab olema võimalik saada nii palju soojusenergiat, kui ta soovib ja vajadusel ka tarbimist piirata ning vastavalt tarbitule ka soojuse eest maksta.

Uute korterelamute projekteerimisel on individuaalse küttekulu mõõtmisega võimalik arvestada aga mida teha olemasolevatega. Üheks võimaluseks on paigaldada nn. küttekulu individuaalne arvestussüsteem – mõõteseadmed (küttekulujaoturid) paigaldatakse kõikidele radiaatoritele, mille kaudu fikseeritakse iga radiaatori tarbimisväärtus, mis on ka aluseks küttekulude jagamisel. Süsteem on laialdaselt kasutusel Saksamaal, kus tarbimisest sõltuv kommunaalkulude (sh. küttekulu) arvestus seadusega reguleeritud ja kõigile korterelamutele kohustuslik.

Seega tuleks korterelamute elanikel kriitiliselt hinnata üle oma küttekulud ja midagi ette võtta energia säästmiseks. Üha kallinev küttehind peaks olema selleks piisav argument.

Allikas: Energiasäästuportaal; Kredex